71) Seitsekümmend üks

Ainult täitsa hulludele e. Mispo Talvemaraton Vändras ja Vana-Aasta jooks

Ootamatult veidral põhjusel olin sunnitud peale Vändra maratoni tegelema tõsise sisekaemusega mistõttu jäid mõlgutamata mõtted nii Mispo kui ka Vana-aasta maratoni teemadel, kuid mitte jooksmata …

Aga et siis Vändrast – kuna käes oli juba detsembri- ja seega talvekuu siis seetõttu võis jooksmist juba rahulikumalt võtta ja nautida seda mis kaunis talvine ilm hingele pakub. Sestap siis lootsingi, et ehk on maratonirada mahamõõdetud kuskile Vändra metsa ja alevi vahele Pärnumaal – kuid ½ rada oli hoopis maanteeservas ja teine ½ natuke väiksema tee servas. Aga ega sest midagi, kilomeetrid on kilomeetrid ja need tuleb täis joosta olgu siis maanteel või metsavahel. Kuna Pääskülas olin saanud õppetunni, et egas see jooksuvorm niiväga hea enam ei ole siis seadsingi ennast tasa ja targu tahaplaanile, jälgides silmanurgast Maarikat, kes Pääskülas oma jõudu targasti oli seadnud. Kui talle lõpuks järele jõudsin kulgesime vaikses ja alalhoidlikus rütmis pea viimaste ringideni. Võitlust tuli pidada aga aeg-ajalt sadava lumega, mis raja lõpuks täitsa korraliku lumekihiga kattis ning mis ka jooksutempole mõjuma hakkas. Kuid sellest hoolimata kulges jooks tasases ja pea ühtlases tempos kuni oma loogilise lõpuni, aeg 4.09,04 oli pisut kehvem, kui Pääskülas kuid tuju sellest hoolimata poole parem …

Stamina Vana-aasta jooks kulges sedapuhku sügiseselt ja seda ka õigustatult, sellest hoolimata et detsembri juba talvekuuks ristinud olen, saabus astronoomiline talv alles tükk aega peale maratoni lõppu, kell 1911. Kulges maraton alustuseks aga veelgi rahulikumas tempos kui Vändras kuna kohe alguses panin paika, et sellest tuleb rahulik ja mõnus aeroobne treening e. sättisingi ennast jooksjaterivi lõppu ning tiksusin esimesed ringid umbes 50min e. 6.02-6.05 min/km - mõnus oli. Kes teab mis sügisene kärbes või putuk mind kolmanda ringi keskel hammustas, kas see et ühtki tuttavat nägu näha ei olnud, kellega koos joostud või lihtsalt tahtsin rutem koju saada, kuid otsustasin vaadata mis juhtub, kui tempot juurde panen … juhtu see, et vaatamata sellele, et umbes poole maa peal olin ajaga 2.11 lõpetasin maratoni alla 4tunnise ajaga, täpsemalt 3.58,18. Ei teagi miks nii läks ilm oli põhjamaisele jooksjale ilmselt ideaalne ei olnud palav ei olnud külm, vihma ka ei sadanud, super.

Aga egas nüüd see maratoni jooksmine nii hull tegemine ka ole, eneselegi märkamatult olen sel aastal jooksnud juba 8 maratoni, pean tunnistama et esialgu niipalju plaanis ei olnud, seda enam, et üks e. Viimase Öö Unistus  veel tulemas. Senine „rekord“ jäi 2011aastasse, kui jooksin 6 maratoni.

70) Seitsekümmend

Ise- ja hästitehtud ... vol.2

Jooksin minagi möödunud nädalavahetusel Pääsküla rabaservas maratoni nagu 66 teist heategevuslikku maratoonarit. Mõtlesin, et alla nelja tunni peaks vana rasva pealt ikka veel ära suutma teha, ei ole ju veel talv käes, et üle nelja võiks lasta. Kuigi jah, ega pärast Tartut pole üle 1 ½ tunniseid jooksutreeninguid eriti teinud, pigem olen tegelenud kaalu ja toonuse säilitamisega ja jälginud kuidas erinevad imelikke tundeid/valusid enne, pärast ja jooksu ajal üha vähemaks ja vähemaks jäi kuni nad põlvedest, puusadest ja muudest kohtadest sootuks kadusid. Mis oligi ju plaan - supelda ja saunatada, sörkida ja metsa-all jalutada e. taastuda. Taastusingi, taastusin nii hästi, et esialgu tundus, et võin kergejalgselt isegi 3.45 - .50 kanti joosta. Olin suisa nii enesekindel et arvasin, et läbin raja korraldaja puhvetis pakutava hea ja parema peal, kuid igaks juhuks panin raja äärde pargitud auto katusele ikka paar geelipakki ka varuks. Jooks kulges kuni 7. ringi lõpuni karge sügisilma toel igati kergejalgselt. Isegi 8. ringiga võis rahule jääda, kuigi miskil sisemisel sunnil otsustasin enne ringile minekut ühe geeli sisse pressida ja uudistada pikemalt mis puhvetis pakutakse. Edasi algas aga kannatuste rada e. rada mille ammu pole käinud … üldiselt tuiskas minust mööda maratoonareid nii paremalt kui vasakult  ei jõudnud kõiki neid üle lugedagi … Finišis olin lõpuks ajaga 4:08:30 – mis siit siis noorel, vanal või algajal ja ehk kogenudki jooksusõbral õppida. Ole sa maratoonar või ultrataja 10 või 100 maratoni jooksnud aga ilma spetsiaalse maratoniettevalmistuseta ei ole see maratoni jooksmine sugugi kerge – mütsiga ei maksa lööma minna, distantsi tuleb austada!

Positiivse poole pealt tuleb öelda seda, et see on kõige kiirem üle nelja tunni joostud maraton ja sedagi et juba pühapäeva õhtupoolikul liuglesin treppidest üles ja alla nagut poleks maratoni jooksnudki ja sedagi et ühtegi vanadusest või kulumisest tulevat valu ei ole tagasi tulnud ja sedagi et nagu aru võib saada jäi korraldustoimkonnal suisa rohkem kui 1000 eurtsi üle, mida Maratonitiimile jagada!!!

69) Kuuskümmend üheksa

Haanja 100 Jala

 

Tähtsad asjatoimetused Haagi linnas ei andnud mulle sedakorda võimalust Haanja100 Jala-st osa võtta. Nii et kuigi ma aastaplaani koostades olin planeerinud joosta Haanjas ainult maratoni e. uu e nimega Mesikäpa jooksu :o) siis möödunud aasta kogemust arvestades leidsin mõni aeg hiljem, et ega sellest miskit head välja ei tule, kui hiliselt lennureisilt tulles, väsinult ja magamata kasvõi maratoni jooksma minna. Kuid kindel plaan ilusa ilmaga välja värsket õhku hingama minna oli, nii jõudsingi kella 1330 paiku Haanjasse, kus selleks ajaks juba korralikult vihma sadas. Tabeleid uurides ja korraldajatelt uudistades, mis rajalt ka kuulukse selgus, et me kõik oleme siiski ikkagi inimesed mõned lihtsalt jooksevad aeg-ajalt hullult. Liidriks rajal Silver Eensaar, kelle kohta teati rääkida, et kõva orienteeruja ning rogaini maailmameister. (Nagu Ain-Ivar märkis võitis Haanja 100 MTB samuti maailmameister – Christoph Sauser.  Mine tea ehk peab edaspidi Haanja100 Suusa võitmiseks ka maailmameister olema). Igatahes hakkasin ma tuttavat radapidi vastupäeva liikudes nautima seda, et ma ise rajal jooksma ei pea, sest et hetkega oli kõik mis võimalik märg  ja mudane. Vastu tuli mulle nii rõõmsate kui ka vähem rõõmsate nägudega jooksjaid ja kõndijaid, mõnedele mitte niiväga rõõmsatele ei tihanud isegi mõnd sooja sõna öelda teistele sai aga jooksu nautimist soovitatud mis virilalt või vähem virilalt naeratades ka omaks võeti. Klubi liikmetest olid rajal Cris, Krista, Aivar ja Aivar, Rain, Peeter ning   Haanjas klubiga liitunud Mari. Kõik peale Raini, liikusid reipal sammul, hea mulje jättis Crisi jooks, kes jõudu targalt rajal jagades lõpuks III kohale tõusis. Rainile jällegi vist kohe meeldib külmetamine (nagu tema reisikirjeldustest lugeda võib) sedakorda otsustas ta külma kodukamaral nautida tulles starti vaid ühe paari õblukeste jooksupükste ja särgiga. Tulemuseks oli see, et peresisese mõõduvõtu võitis tütar Aveli, kes sai kokku 10 ringi Raini 9 vastu.

 

Mida rohkem ma võistluspaigas ringi liikusin ning võistlusmelust (ultrajooksule omaselt rahulikust) osa sain, seda rohkem hakkas hinges kripeldama, et oleks võinud ikkagi ka ise starti minna ja seda soppa, vihma ja kangeid jalgu nautida … järgmisel aastal kindlasti. Seda et olukord rajal väga hull ei olnudki näitab see, et nii naiste, kui meeste võitjad tegid uue rajarekordi. Naiste võitja Mari aga suisa Eesti naiste 100km tippmargi, olles olemasolevatel andmetel esimene Eesti naine, kes 100km alla 10tunni jooksnud. Tubli tulemus.

 

Mis edasi. Selgub, et järelejäänud paari kuuga on Eestis nüüdseks võimalik 4 maratoni joosta. Lisaks Vändra, Vana-Aasta ja Viimase Öö Unistusele saab 23.11.2013.a. joosta heategevusliku Pääsküla Rabamaratoni, nii et kuigi hullult trenni enam teha ei viitsi siis toonuse ja kehakaalu kontrolli alla hoidmiseks on motti veel küll, kohtume rajal.

68) Kuuskümmend kaheksa

Ise- ja hästitehtud, …. vigade parandus.

Kui me 05. oktoobri varahommikul Põltsamaalt liikuma hakkasime oli see selle sügise esimene hommik, kui avastasin auto esiklaasilt õhukese kuid siiski läbipaistmatu jääkirmetise, nii et appi tuli võtta kaabits ning intensiivselt hommikuvõimlemist teha. Lõpuks,  olles veel ühe pealtvaataja autosse võtnud ning ilmselgelt ringiga Tallinn-Tartu maanteele saades ja Tartu poole sõitma hakates sai selgeks, et tuleb kena ja karge jooksmiseks ideaalne sügisilm, mis tõstis nii motivatsiooni kui moraali. Läbi linna juba Raekoja platsi poole jalutades oli näha mida tudengid reede õhtul õllekõrvale ka söövad, kuid mis neile miskipärast lõpuks ikkagi ei maitse nii et nad selle ühtlase läbinäritud kihina tänavale laotavad … aga see selleks, loodame et mõni neist pohmakat välja jooksma ei tulnud see oleks noorele organismile karm katsumus … aga see selleks.

Igatahes - number kätte ja külge, karge kuid kerge sügisjooksu varustus selga, mõned sõbralikud sõnad erinevate jooksusõpradega ning jooks võis alata.

 

Marju (Villak), käis stardi eel välja plaani, et tema paneb kohe ajama ja siis vaatab mis juhtub. Tehtud-mõeldud, sättisin ennastki jälle 3:30 ja 3:45 tempomeistrite vahele, lootmata, et sellest miskit head tuleb, kuid siiski mõlgutades mõtteid vigade parandusest, no kasvõi 3:45,55. Esimene kilomeeter 4.58, no pole hullu stardijärgne tormakus ei saa arugi veel et liiga tempokalt enda jaoks alustad; teine kilomeeter 5.02, juba parem kuid ikkagi kiire; kolmas 5.00, no mis lahti; neljas 5.17, vat nii on tubli, viies 5.02, jälle; kuues 5.02; seitsmes 5.10, tubli; kaheksas 5.10, no kui aeglasemat ei oska siis ei oska. Väidetav 10km, täis 51.36. 11km post tuleb üllatavalt ruttu, 4.14, vabatahtlikult jookseks ainult 10km jooksul sellises tempot, maratonil ainult kui verekoerad järel ja keegi püssiga ähvardab. (Loodan, et  lõpuks ei selgu, et Tartu Linnamaraton tegelikult lühem oli kui maratoniks tarvilik … kuigi samas jah, ega elektripostid mille külge km.tähiseid riputada täpipealt sobivas kohas ka asu). 12km kell näitab 1.00,48 e. senine kiirus 5.04 min/km. Mõtlesin et no mis parata, tegu on tehtud tuleb vaadata, kaugele sellega jõuab. 17/18km-il püüdsin kinni Marju, hoiatasin teda, et kui ma peaksin ära kukkuma ja haamri saama jääb see tema südametunnistusele (alusetult nagu selgus, oleks pidanud hoopis tänusõnad ütlema inspireeriva motivatsiooni  eest, tänud Marju!).

½ maratoni aeg 1.46,55, olen oma rahvaveteranvahvaspordikarjääri jooksul isegi aeglasemalt ainult ½ maratoni jooksnud, ja omadega täitsa küpse olnud, kuid sedakorda jätkus kerget sammu veel mõned kilomeetrid. See, et see muinaslugu ükskord ka lõppema peaks hakkama tundsin kuskil enne 25km TP-d, reageerisin sellele suisa kahe energiageeli sissesurumisega, peotäie soola ja soolakurgiga ning hakkasin tumedaid pilvi, vihmasadu ja muidu põrgut ootama … keegi pani hoopis tule põlema e. hoolimata kargest sügisilmast olin ikkagi piisavalt kõvasti higistanud ning keha oli nõudnud soola. Märkamatult sai täis 30km vaatasin kella ja mõtlesin et eh, mis sest 3.45-st või 3.39-st unistada, võimalus on 3.35 alla joosta. Tehtud mõeldud, vahepeal piisavalt üle 5.min/km käinud ajad sai mõneks kilomeetriks 4.45-4.50 vastu vahetatud, siis meenus lõputõus hakkasin ennast nii vaimselt kui füüsiliselt selleks ette valmistama. Ja siis see tõus tuligi, meenus kuidas möödunud aastal Inglisillal seistes sai Kaiga, mäest üles rühkijatele, lonkijatele kaasa tuntud ja haletsetud …  ei minul seda vaja ei ole või ma vähemalt ei tunnista seda, e. hambad ristis üritades jooksusammu säilitada jooksingi mäest üles.

 

Sillal sai juba Kaile head nägu teha ja sõrmede, varvaste peal kokku arvutatud, et võimalik oleks saada näiteks aeg 3.33,33.

 

Kuid finišijoon tuli pisut varem aeg 3.32,50, teine pool täpipealt 1min kiiremini 1.45,55. Ehk siis ise- ja hästitehtud, korralikult viimistletud ja vormistatud vigade parandus, isiklikku maratonirekordit sai parandatud nõksa üle 13minni e. 6.1%.

Et siis kuidas ma sellist vigade parandust endale ette valmistasin, eks ikka tubli tööga – kuni Tartu Linna(urka,kolka,tühermaa ja aguli)maratonini kogunes mul kokku 677km-i erineva pikkuse ja ajaga võistluskilomeetrit, viimane maraton e. 42,195km 4nädalat enne Tartut. Ehk siis … no ikka taastumist on vaja, ole sa nii ultra kui tahad, väga tihedalt pikkadel distantsidel ikka võistelda ei ole mõtet ja kes teab, kui oleks SEB-i üldse vahelt ära jätnud, oleks Tartus aeg hoopis 3.2- alanud.

P.S tahan lihtsalt väikese vinjeti korras tähelepanu juhtida II koha saavutanud lätlasele Valdis Nilovs´ile.
Nimelt:
29.09.2013 Berliini maratoni tulemuste hulgas leiame ta 172 realt netoajaga 2.39,26; kuus päeva hiljem 05.10.2013 Tartus, tulemus 2.38,30.
Samas on tegemist ka natuke hullu ultrajooksjaga, kes 24tunniga 208km jooksnud, 100km aga ajaga 7.45.

P.P.S  Tartu Linnamaratoni tulemusi marathon100.com - i peal analüüsides selgub, et 380 Eesti maratoonarist sai isikliku rekordiga sedakorda hakkama 228 ja aasta parima tulemusega suisa 306 ... kas pole mitte meeldiv või küsimusitekitav juhus?

67) Kuuskümmend seitse

Krahh e. ise- ja hästitehtud, korralikult viimistletud ja lihvitud kuvalda sarnane haamer.

Kuigi eelmises postituses kirjutasin, et ilmselgelt ma SEB-il uut isiklikku ei jookse siis starti läksin ikkagi salasooviga, et mine tea – äkki ikka.

Nii siis seadsingi ennast jooksma 3:30 ja 3:45 õhupallide vahele ja hoolimata selgetest märkidest, et head nahka sellest ei tule, rühkisin vapralt edasi. 10km vaheajapunktis ajaga 52.43 e. 1km kiirus 5.16min/km, teadsin et sellest ei piisa ning hoolimata juba lakke lennanud pulsist (~ 160) panin sammu juurde soovides ilmtingimata olla ½ peal ajaga alla 1:50. Nii juhtuski, 21,1km 1:49.53. Keskmiseks kiiruseks lõigul 5.09, ½ maa keskmine 5.12. Õnneks pulss enam lakke ei hüpanud vaid oli stabiliseerinud, kuid minu jaoks ikkagi liige kõrgel  ~ 160 +/- löögil.

Samas tabas mind ½ maratoni läbimist tähistavat joont ületades täielik vaimne de javu e. adusin sama selgelt nagu oma esimest maratoni joostes tunnet, et „oh põrgut teist samapalju on veel ees ja ei ole mingit võimalust, et ma selle ära jooksen“, kuid nii nagu esimeselgi maratonil jätkasin võitlust nii iseenda kui kilomeetritega. Hambad ristis suutsin kuni 26-27km-ini 5.20 alla tempot säilitada, 30km koos ajaga 2.36,32, lõigukiiruseks veel 5.14, 30km keskmine 5.13 e. kõik oleks nagu veel OK, kuid tegelikult ei olnud. Mingil hetkel jalad lihtsalt keeldusid tõusmast, tavaliselt tekib selline seis, kui jalg enam kõrgemale ei tõuse ultra lõpu ning kui selleks ajaks jaksu on siis madala sammuga lohistad ennast ultraks sobivas tempos õnnelikult lõpuni. Maratonis tähendab aga selline tempo, et sa põhimõtteliselt seisad paigal ja teised tormavad sinust mööda, (s.h. ka 3.45 grupp 6km enne lõppu, moraal vajus selle peale ikka täitsa nulli) v.a need kes tegelikult ka seisavad.

Igastahes olin finišis ajaga 3.51,14, keskmiseks kiiruseks tuli lõpuks 5.28 min/km, suure panuse andis selleks viimased 12,195km-i mille läbisin 1.14,42-ga e. keskmine kiirus seega 6.07 min/km

Et siis kuidas ma sellist krahhi endale ette valmistasin, eks ikka tubli tööga - kuni SEB-ini kogunes kokku 635km erineva pikkuse ja ajaga võistluskilomeetrit, viimane  100 miili e. 160,9km OxroadUltral 3 nädalat enne SEB-i. Ehk siis, ei ole ikka nii, et kui oled mõned ultrad jooksnud siis arvad, et küll selle maratoni ka ära kannatab – ei kannata.

Aga et positiivse noodiga enda jaoks lõpetada siis 3.51.14 on mul läbi aegade 4 maratoniaeg – lihtsalt ootused olid pisut kõrged (põhjendamatult).

 

P.S  Klubikaaslaste tegemisi jälgides hakkab silma see, et meid kõiki tabas miski lõpunakkus e. kõigi meeste tempo on pärast 30km kolinal alla tulnud. Sellest saab järeldada seda, et mis iganes tempo sinu maratoni tempo on (kas 3tundi või 4tundi) , on see sinu ultra kilomeetri tempost ikka niipalju sprindim, et lõpetuseks küpsetab ta su läbi mis läbi  e. siis sörgi mis sa sörgid ja nii pikalt kui tahad trennis aga kiirusvastupidavust on vaja ka teha!

66) Kuuskümmend kuus

Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su sees, mis oli see on läinud, mis tuleb alles ees, päev pole öö ei ole, silm …

Nii hull see asi nüüd ka ei ole. Kuid tundub, et hooajalõpu tüdimus ja väsimus ja vormilangus on peale tulnud. Ehk siis peale OxroadUltrat käisin augustis jooksmas ainult ühe korra, sedagi kurikuulsal Ülemiste järve järvejooksul. Starti läksin mõtetega, et longin lihtsalt läbi kuna nädal enne joostud Oxroad andis igas kondis ja lihases tunda. Aga võta näpust, väravatevahelise paisu tagant välja saanuna tundus jooks küll raske, kuid seda tempokam, nii et ma kõrvade tuules laperdades mõõtsin kilomeetreid kiirusel mida ammu Ülemistel tunda ei ole saanud. (Ei oska öelda kus kohast selline tempo jalgadesse sai v.o. Oxroadilt saadud kompressioonsääristest(!), mille olin nalja viluks ja prooviks jalga tõmmanud). Igatahes, kui poleks stardis lonkimismõtteid olnud ja oleks ennast enne suurema paisu tekkimist üritanud väravate vahelt läbi pressida ning kui metsaalused laskumised ei oleks ultrat täis jalgadele nii pagana keerulised olnud, oleks uue isikliku rajarekordi sealgi teinud, päris 1.00.00 algavat aega vast ei oleks tulnud aga 1.01.--ikka. Aga sinna see lust ja lillepidu ka jäi nagu miski krõks oleks kuskilt läbi käinud, sest et pärast seda järgnevatel päevadel leidsin üha kergemini ja kergemini vabandusi miks mitte jooksma no kasvõi metsa alla reipamalt matkama mitte minna. Asi läks lõpuks nii karmiks, et viisin ennast Tabasallu Spordikeskusesse, lunastasin endale jõusaali ja ujula pileti et siis raha maitse paneks ennast natukenegi liigutama – panigi, tegin nõksa üldfüüsilist ja lõpetuseks ka taastussuunitlusega supluse, koos kuuma sauna ja külma veega.

September hakkas paremini - praeguseks (04.09) juba kaks ~6km (naljanumber) otsa tehtud ning tulemus juba käes - uni  tuleb rutem :0). Aga egas siis miskit hullu ka saa enam panna, mõned kiiremad lõigud jõuab värskenduseks ehk veel teha ja siis ongi SEB. Hooaja alguses planeerisin SEB-ist maratoni, kus uut maratoni isiklikku üritada, kuid kuna ma olen endale ikka täiseti saamatu manager mis võistluste planeerimist puudutab, siis ilmselt seda ei juhtu. Kuid pole hullu olen kirjas ka veel Tartu Linnamaratonil – aga seal on Inglisilla tõus. Aga pole hullu, heal juhul on võimalik koos eeltoodud kahe maratoniga Eestis kokku minu arvutuste kohaselt sel aastal veel 6 maratoni joosta. Ehk, siis: Haanja 100-l maraton, lähen, Mispo Talvemaraton – ei tea; ehk peetakse ka Stamina Vana-aasta maratoni – läheks, Viimase Öö Unistusel saab ka maratoni joosta – lähen. 

Kuid need kõik on juba väikese ekstreemiga e. ilmselt sel aastal uut maratoni isiklikku ei tule. Aga see-eest saab jooksulusti veel küllalt koguda

65) Kuuskümmend viis

OxroadUltral

Ei oska öelda kuidas teistele tundub, kuid ilmselt ei ole maailmas igavaimat asja, kui laevaga Soome sõit, lähed laevale loksud seal natuke, vaatad inimesi ja merd … kuid kas sul Soomes endas ka igav on, see on juba iseasi, mul ei olnud. Nimelt Helsingisse jõudnuna seadsin sammud raudteejaama poole, kus hüppasin rongile, mis viis mind väidetavalt Soome kaunimasse linna Turkusse (nii rongikapten ütles, kui Turku jõudsime), kus kell 2100 ootas start esimesele OxroadUltra nimelisele 100miili jooksule Turkust mööda ajaloolist Härkätie nimelist kaubateed – Hämeenlinna. Rongisõit ei olnud igav, sest rong oli suur ja kiire. Seda, kas Turku Soome kauneim linn on alguses eriti aega uudistada ei olnud, otsisin hoopis mõnd söögimaja kus saaks enne starti veel korraliku pastaparty pidada, et eelseisva katsumuse jaoks energiat varuda. Kuna Soome on tunduvalt odavam kui Norra siis leidsin sellise koha üsna ruttu ning lahke perenaine pani mu ett suure kausitäie kanapastat ja Coca-cola kõigest 8,75 eurtsi eest ja hoolimata sellest, et pasta oli vürtsitatud curryga maitses ta imehea. Edasi seadsin sammud Turu lossi/kindlus poole, kuna esialgu suurt silti OxroadUltra stardipaiga kohta silma ei hakanud tegin tiiru ümber lossi, mille käigus tõdesin, et Soomes on lossid/kindlused pisut teistsugused, kui meil. Seda ilmselt seetõttu, et ajalooliselt on Soome olnud tugeva Rootsi mõju all, mida Eestile nii pikaks ajaks ei jagunud. Aga kui siis lõpuks lossiväravast sisse astusin käis seal juba vilgas askeldamine. Näha oli nii tuttavaid, kui ka mitte niiväga tuttavaid Soome ultrajooksunägusid. Numbri koos igatsorti nänni täis dropbägiga kätte saanud, sai pärast pisukest ootamist riideid lossi siseruumidesse vahetama minna. Ega seal palju arvutamist ei olnud, et mida selga ja mida jalga ja mida dropbägi, kõik oli enne läbi mõeldud ja nii sai ka tehtud. Mõne aja pärast saabus ka Ailar Nirgi, kes samuti ennast jooksule kirja pannud oli. Kui ma olin endale miinimum eesmärgiks seadnud, et saaks alla 21:30 läbi siis Ailar, kes on 100miili 17tunniga läbinud, üritas jätkuvalt tagasihoidlik olla ja arvas, et kui läbi joostud saaks oleks hea küll.

Kell 2100 anti Turu lossi väravate vahel tseremoniaalne start, jooksmist oli vast 4-5km-i, sai natuke ka ringi vahitud – linn nagu linn ikka jõgi on ja majad, kõrtsud ja mälestusmärgid. Proloog läbi, aeti ultrajooksjad bussi peale, mis viis reisilised Lieto nimelisse kohta – stardiärevusest tekkinud hädade rahuldamiseks kasutasid osavõtjad kohaliku vallamaja esist haljasala, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Kell 2200 kõlas sireen ja 50+ pealine jooksjatekari alustas juba hämarduvas õhtus päris võistluse pikka teekonda. Minu tegelik salaplaan oli võimalikult kaua säilitada 7.10-11min/km keskmist tempot, mis viiks mind 24tunni jooksul 200km meeste klubisse siis nõnda ka üritasin. Arvasin, et ehk on teeääres km.postid mille järgi tempot seada, kuid – ei märganud kogu teekonna jooksul ühtegi sellist. Korraldajad teatasid, et nende poolt on tähistatud iga 10km, samuti oli teada ka teeninduspunktide asukohad. Esimene neist 8km peal. Alguses sai tempo kohta ka päritud Ailarilt, kel gps-iga kell käel, tempo olla olnud pisut alla 7min/km, mis sobis plaaniga suurepäraselt. 8km asunud joogipunktis olin ajaga 0:55:23 kiiruseks seega 6.55min/km. Kuid oh häda, ei maitsenud see jooks kohe mitte sugugi, meenutas kangesti möödund aastast Haanja100, kus 33km peal oli tunne nagu oleks 100 juba jooksnud, päkad hakkasid valutama, igatsorti psühho-somaatilised valud tekkisid põlve- ja kannapiirkonda. Nii et kui 5.02 maratonitähiseni jõudsin oli tempo langenud 7.09min/km-ile ja miskit head see ei tõotanud. (Protokollist on näha, et sel hetkel oli minust tagapool veel vaid 8 jooksjat). Samas oli pulss püsinud kenasti alla 130 löögi. 50km täis ajaga 6.00,38 e. tempo oli langenud 7.13min/km peale. Tundus, et vägisi tuleb hakata leppima miinimumplaaniga. Kui veel kuni maratonini nägin ees jooksmas Ailarit ning joogipunktides temast vahel ka mööda jooksin, kui te juhtumisis pikema tankimise tegi siis mingi hetkel kadus ta silmapiirilt nii nagu ka Soome tuntud naisultrajooksja Maria Tähkavuori. Pimedaks oli ka juba läinud, rasked mõtted tikkusid pähe – tavaliselt kui ultrat jooksen ei ole selleks ajaks mingeid mõtteid enam peas, täielik puhkus.

Edasi panin suured lootused Somero teenindusjaamale ainsale punktile, kuhu sai saata dropbagi. Dropbagi olin varunud, kuiva särgi ja paksema tallaga ketsid, kartulipudru ja ropu rõikajoogi e. aedviljamahla ning ilmateated uskudes ka kileka. Unistasin, et kui kuiva särgi selga panen, pudru rõikajoogiga alla loputan ning paksema tallaga kets jalga kut udusulepadjal hellitab siis ehk läheb paremaks – oodatud pööret aga ei saabunud. Reaalsus lajatas pähe kui 80km sai kokku ajaga 9.45,06 e. tempo oli langenud 7.19min/km.(Ok, pisut kauem kulus aega Someros, riiete vahetamisele jms.) Sõrmede peal edasi arvutades ja olukorda hinnates võtsin kindlaks nõuks ja tahtmiseks jõuda finišisse maksku mis maksab alla 20tunni. Kuid korraldajad, põrgulised, naljahambad, mägilased nagu nad on, kirjutasid kodulehel, et „Juoksureitti on erittäin tasainen ...“ e. siis et rada on väga lauge … kui ta seda alguses natuke oligi (olgugi et ma pidasin targemaks enne Somerotki mõne tõusu lõpp kõndimisega vallutada) siis Somerost edasi algas täielik lõbustuspark ja Ameerika mäed tõus järgnes tõusule ja kurvi taga jätkus tõus veel sama palju edasi e. kergemaks see võetud ülesannet ei teinud. Samas hakkas üha rohkem ja rohkem selg ees vastu tulema tegelasi kellele kodulehele üles pandud jutt tasasest rajast suurt nalja enam ei valmistanud. Vihma hakkas ka sadama. Igatahes teadmata oma tegelikku jooksutempot, või saades sellest aimu iga 10km tagant rühkisin ma muudkui edasi ja edasi, tänades taevani teeninduspunktides head ja paremat pakkuvaid asjalisi ning jõudsin paarsada meetrit enne lõppu pihku pistetud OxroadUltra lipu lehvides Häme loss/kindluse (oli seegi pisut teistmoodi kui meie omad) väravate vahele, kui aeg näitas 19.34,22 e. siis hoolimata kõigest olin suutnud teise ½ distantsist sama tempoga või isegi paar sekundit kilomeetrile kiiremini lõpetada. Keskmiseks kiiruseks kogu trassil 7.18min/km. e. siis 6sekundit km-ile aeglasemalt kui olin unistanud. (Lõpuprotokolli uudistades avastasin ennast kõigi lõpetajate hulgas 20 kohalt, Ailar kaks kohta kõrgemal ajaga 18.59,24, nii et temal tasasel maal küll 200+  24tunniga jala sees olemas). Eraldi tahaks ära märkida jooksu osavõtja medalit, korralik sepatöö ja kaalub ka korralikult, et kui selle veel üle saaks kullata ja Bulgaarias Kuldsetel liivadel kett kaelas rannas ringi käiks oleks täitsamehe tunne, rinna peale peaks ka natukene tumedaid karvu juurde istutama.

 

Edasi kulges aeg aeglaselt ja rahulikult, toibusin pisut finishitelgis limpsisin Jaffa limonaadi ja istusin niisama kuni võtsin ennast kokku ja suundusin korraldajate juhatuse saatel koolimaja poole kus ennast pesta ja kasida pidi saama. Koolimaja juures kohtusin uuest üle tüki aja Ailarigia, (tegelikult nägin teda viimati Somero punktist lahkumas hetkel, kui ise sinna saabusin). Hirm puges naha vahele, kui Ailar ütles, et tema pesemise kohta üles ei leidnudki vaid kuskil tunnisaunas vajalikud protseduurid tegema pidi. Tiirutasin minagi paar tiiru ümber koolimaja katsusin erinevaid uksi kuni lõpuks üks neist avati ning mind kenasti pesuruumi juhatati. Seal oli näha, et ei old kerge kellelgi, üks võistleja vedeles põrandal, prügikast kaisus, teine toibus pea norus pingi peal.

Mina vastasin enda küljes uusi huvitavaid vigastusi millega varem pole kokku puutunud, geelipakk, mida vaja ei läinudki ning mis terve tee jooksupükste kintsutaskus oli olnud oli kintsu marraskile hõõrunud, samuti ei ole mul varem kunagi kaenlaalused marraskil olnud, kuid seekord olid e. siis edaspidi on vajalik ka kaenlaalused  üle kreemitada. Ühtekokku võttis vigastuste tohterdamine ja pesemine aega pea 2tundi, pärast mida pidin veel raudteejaama ennast vedama, et rongipilet Helsingisse osta ja kott raudteejaama pakihoidu jätta ning tagasi lossi jõuda ning pidulikust õhtusöögist osa saada. Süüa oli mõnus ja kõik maitses hästi, kuid seedimine oli väsitav. Õlle pidi oma raha eest ostma aga 0,33l õlle eest 5eurtsi anda ei olnud üldse kahju, kuna see läks kui kuumale kerisele. Lõplike tulemusi ja auhinnagaalat ära oodata ei jõudnud kuna olin sunnitud rongi peale „tõttama“, et Helsingisse jõuda, kus sõber Sämmi juures linnalähedale maale öömajale sain jääda. Rongis tegi minuga juttu punaste küülikusilmadega (ilmselt julgustas teda peale joodud alkoholi seda tegema minugi näos olevad punakad silmad ning väsinud olek)  ja sinikaga silma all purjus soome naine, kes kiitis kuidas ta endale vihmakindlad kingad tegi, nimelt võttis ta poest kaks väikest kilekotti, millesse juurikaid pakkida ning pani need siis koos sokkidega jalga, ütlesin talle, et küll ta on näppära, seepeale küsis ta kas mul on juotavaa, vastasin et ei ole, seepeale palus ta et ma ta Pasila peatuses üles ajaksin kui ta peaks uinuma, ei olnud vaja, sai ise üles.  Kui tavaliselt on nii, et peale ultrat esimesel ööl eriti und ei tule, siis seekord murdis uni mehe pea jalapealt, oli see uni tugevam kui igatsorti jala- ja muud põnevad valud. Hommikul Helsingist laevaga Tallinnasse sõita oli jälle IGAV.

Kodus olles vaatasin lähemalt, et mis head nänni korraldajad ka kingiks olid andnud, eriti paelusid mind kompressioonsäärised, kuid  kuna ma hiromatiat natuke pelgan siis jooksu ajaks ma jalga neid ei pannud, kuigi paljud olid seda teinud. Kaasas olnud juhendist sai lugeda, et aitavad need ka taastumisel ning nii kiskusingi need apelsini järgi lõhnavad säärised endale voodis jala otsa – sääred tundusid kenasti komplekselt sissepakitult ja kaitstuna, hakkasin raamatut lugema … – hommikul kui ärkasin olid säärised ikka veel jalas, nii et und nad ka ei seganud. Kui kunagi jälle jooksma peaksin minema proovin kuidas nad siis töötavad.

P.S Tähelepanekuid. Vat aru ma ei saa kuidas need Laari käed, mis Eesti põllumajandust ja külaelu hävitasid ka Soome ulatusid, nii mõneski Härkätie äärses külas või külakeses oli sissevajunud katusega maju ja aitasid, nii mõneski teeäärses kylapuotis ei ole ilmselt juba aastaid rahaa tavaraa vastu vahetunud. Samas muidugi linnalähedal maal asuvad majad ja majapidamised paistsid päris heal järjel olevat nii et väga pikad need Laari käed ka ei olnud.

Kuna ei ole ammu juba Tallinna ööelust osa võtnud siis see mida öises Helsingis nägin ajas küll hirmu nahka. Näha ja kuulda oli nii kaklust kui karjumist, lendasid pudelid ja prillid, häda tehti keset tänavat ja seda kõike läbisegi nii lapsed kui noorukid ja vanurid, hea oli et plehku sain.

64) Kuuskymmend neli

OxroadUltra eel.

Veel nädal ja lähebki lahti - 100miili Turkust Hämeenlinna. Sümboolne start kell 2100 õhtul, päris start kell 2200 Lietost.
Ettevalmistus selleks ettevõtmiseks on mul olnud üsnagi napp tuleb tõdeda. Pärast BalticCup 100 Vilniuses ei olegi suurt tõsiselt jooksnud, alguses oli lihtsalt taastumine, mille täitsin rattasõidu ja niisama sökimisega ning hiljem, kui oli plaan teha üs korralik spordilaager kujunes sellestki enamasti jalutuskägud metsaall ja nimelt kuna ma kardan vigastusi nagu Vanapagan välku siis nii kui jooksmise ajal kuskilt valutama ehk kiskuma hakkas nii asendus jooks reipa sammumisega. Ja tuleb tunnistada, et valutama hakkas nii põlv kui kand. Aga ehk vana rasva pealt miskit ikka tuleb, nagu ennemini siin öeldud siis plaan on joosta alla 21:30, kuigi tegelikkuses olen oma südames valmis sättinud graafiku ühe teatud tempo järgi, kavatsen sellest kinni pidada niikaua kui suudan, kui suudan kuni lõpuni siis on imehea, kui ei suuda siis tuleb rohkem trenni teha.
Arvatavasti jääb OxroadUltra ka selle aasta viimaseks ultraks, sest et Haanja100-l tahaks näha Rynno Ruuli finishit,mis eeldab aga seda, et pean lõpetama enna teda e. reaalne on see ainult juhul, kui tema jookseb 100km ja mina maratoni. Viimase Öö Unistusel vististi jooksen ka maratoni kuna juba mitu aastat järjest on aastavahetus vastu võetud kaunil Meremõisa rannal, mis on igavesti tore ja meeldejääv, kuid eks mul ole ka muid sõpru kui ainult jooksuhullud sestap tuleb sotsiaalse elu mitmekesistamise nimel aastavahetusel ennast seltskonnas ilmutada, et nad mind päris maha ei kannaks.

Lõpetuseks niipaljut, et sel teisipäeval sai käidud Setomaad avastamas, näha sai nii Värskat, Saatset kui Obinitsat, tsässonit ning kaks korda sai läbi sõidetud Venemaalt (varsti sellist lõbu enam ei ole, kuna Saatse saabas antakse uue piirilepinguga Eestile tagasi), kuid kõige parema mulje jättis Värska matkarada, mida mööda matkates sai kõhu täis süüa nii põldmarjadest kui mustikates, keha sai kosutust rabajärves ujumisest ning jalad märjaks pea märkamatul laudteel raba ületades. Ja kui sügisel aega ja tahtmist oleks saaks rabast korjata mitme aasta jagu jõhvikaid.

63) Kuuskymmend kolm

Ta"na 04. augustil, toimus Rootsis, Stockholmis esimene Stokcholm Ultra:100km ja 50km ultrajooks. Jooksust vo`tsid osa ka kaks eestlast, vanameister Peeter Kirpu ja ilmselt ultradebu"u"di teinud Theodor Vann. Nagu eelmises postituses kirjutasin panin neile suuri lootusi, et ehk parandavad nad selle aastast Eesti 100km tippmarki, mis tagasihoidlikult minule kuulub ning mis yhe jooksu puhtuse eest vo`itleva puritaani endast va''lja viis. Ei saa talle seda pahaks panna sest ega 10+ tundi 100km-ile kulutada on pisut tagasihoidlik kyll. Kuid kahjuks peab to`dema, et La"a"nemere ymbruses valitsev leitsak ei lasknud ilmselt minu tagasihoidlikul soovil ta"ituda kuna Theodor Vann katkestas racetimer.se andmetel jooksu 44,4km-il e. sai ultra siiski kokku ning Peeter Kirpu lo`petas jooksu ajaga 10:45:11.
Mis seals ikka, egas nyyd pole miskit muud kui Haanja100-t oodta, usun, et seal langevad myyrid ja maa va"riseb ning antakse tormihoiatus mis suuri muudatusi nii Eesti, kontinendi ehk isegi maailma ultrajooksu tippaegadesse lubab kunagi tuua.

62) Kuuskümmend kaks

Kuidas jookstakse 24tunniga  303,506km-i.
(Ammuse Coolrunning.com uudise refereering.)

04.-05.10.1997aastal läbis Yiannis Kouros Austraalias, Adelaidis The Sri Chinmoy Maratoni tiimi poolt organiseeritud jooksul 24tunniga 303,506km-i. Kouros oli selajal 41aastane ning oli juba ammu ihaldanud 300km piiri ületada, kuid nii vigastused kui ka kehvad ilmastikuolud olid varasemalt tema plaani nurjanud.
Jooksu ajal oli Yiannis Kourose käsutuses täisteenindus nii et isegi söök pisteti talle teenindusalas jooksu pealt suhu. Viimase kahe tunniga pidi Yiannis läbima 18km ning ta nõudis iga kord teenindusalast möödudes häälekalt rohkem "kütust"

Maraton täitus rekordjooksu ajal 2.59.59-ga, kokku läbis Kouros 24tunniga 7 maratoni. 100km piir alistus ajaga 7.15; esimese 12tunniga sai Yiannis kokku ligi 162km-i, 100miili aeg 11.57.59;200km koos, kui stopper näitas 15.10.27; 300km-i aeg 23.43.38.
Jooksu lõppedes teatas Yiannis Kouros, et ei jookse enam kunagi 24tunni jookse (jookseb küll ja läbib neid praegugi veel korraliku 240-230km kanti) ning et tema rekord püsib sajandeid.

Yiannis Kouros splitid rekordjooksul:

01 hours: 14 km - 35 laps
02 hours: 28 km - 70 laps
Marathon: 2:59:59
03 hours: 42.2 km - 106 laps
50 Km: 3:24:15
04 hours: 56 km - 140 laps
05 hours: 70 km - 175 laps
50 Miles: 5:47:52
06 hours: 83.5 km - 208 laps
07 hours: 96.8 km - 242 laps
100 Km: 7:15:00
08 hours: 110.4 km - 276 laps
09 hours: 123.2 km - 308 laps
10 hours: 136.1 km - 340 laps
11 hours: 149 km - 373 laps
150 Km: 11:05:02
100 Miles: 11:57:59
12 hours: 161.8 km - 404 laps
13 hours: 173.8 km - 434 laps
14 hours: 185.8 km - 464 laps
15 hours: 198 km - 495 laps
200 Km: 15:10:27
16 hours: 209.9 km - 524 laps
17 hours: 221.8 km - 554 laps
18 hours: 233.4 km - 583 laps
150 Miles: 18:44:45
19 hours: 244.4 km - 610 laps
250 Km: 19:28:35
20 hours: 256 km - 640 laps
21 hours: 267.8 km - 669 laps
22 hours: 279.2 km - 698 laps
23 hours: 291.4 km - 728 laps
300 Km: 23:43:38
24 hours: 303.506 Km

Kouros Yiannise, keda nimetatakse ka „Jooksvaks Jumalaks 100km isiklik rekord on 6.43, maratoni olla ta jooksnud 2.25 kanti.

Ehk siis kui keegi kuskilt maailma äärelt jookseb 24tunniga üle 300km, saab temast Jooksva Jumala parem käsi või juhul, kui rekord puruneb kestavad jooksmise sajandid päris sajanditega võrreldes üsna üürikest aega ning jooksmise Olümposel toimub võimuvahetus.  

I want to believe
Fox William Mulder.

61) Kuuskümmend üks

BalticCup100km, Vilnius - ehk kuidas lätlased sedakorda leedukatele ära tegid.

Nagu juba tavaks saanud (e. siis teist aastat järjest) olin ma jällegi ainuke eestlane Leedus, Vilniuses toimunud 100km ultrajooksu võistlustel. Pean tunnistama, et vaatamata ärevusele hinges, et ei tea mis saab, läks suhteliselt hästi. Kartus puges hinge siis kui vaatamata varajasele registreerimisel ja varajasele soodsate reisipiletite otsimisele oli see-aasta kõikse soodsam reisiplaan ikkagi bussiga minna ja tulla e. reedel kell 13.15 bussile ja  hilisõhtul kell 22.05 Vilniuses e. ees ootas pikk ja piinarikas päev bussis. Broneerisin seetõttu  endale pileti mitte akna alla et kaunist loodust nautida vaid vahekäigu kõrvale, plaaniga, et nii saan vabalt niheleda ja jalgu vahekäigus sirutada. Mõeldud-tehtud.

Reedene reis ise hakka s aga pea  20minti hiljem kui planeeritud, sest et  bussi peale kobis ka suur hulk noori melomaane, kes Positivus-ele sõitsid nii et kui kogu see entusiastlik kamp koos oma kimpsude-kompsude, säärikute, telkide ja õlledega peale sai möllitud oli kell jupp maad pealt  ½ kolme. Pinget pakkus ka Ülemiste ristil tehtavad ehitustööd, nii et kui buss lõpuks nina Pärnu poole sai vajutas juht pedaali põhja ja pani täiega. Kuid suurt kasu sellest ei tõusnud sestap et kui buss Salacgrivasse jõudis oli vaja kogu see reibas seltskond ka koos oma kimpsude-kompsude, säärikute ja … maha saada. Positiivne selle juures oli aga see, et kuidagi oli juhtunud nii, et minu kõrval olev akna alune iste jäi juba reisi alguses tühjaks, kartsin, et ehk tuleb keegi Pärnus bussile aga ei tulnud no igatahes pärast Salacgrivat jäi bussi ainult 11-12 inimest nii et ruumi mida mul oli niigi küllalt ja mille ma ka aktiivselt ära kasutasin jäi nüüd ülegi. Kuid pinge langust sellest hoolimata ei tekkinud, kuna hoolimata kiirest sõidust lähenes Riia linn, kus ümberistumine pidi toimuma palju vaevalisemalt kui kell lähenes 1800 e. kellaajale kui Riiast järgmine buss Vilniusesse pidi väljuma. Pinge langes alles siis kui poole kõrvaga kuulsin et ma pole ainuke kel see mure ja et Riiast väljuvat bussi hoitakse niikaua kinni kui kõik kel tarvis ja vaja sinna peale ka saavad. Igatahes pisut peale kella 2200 olin Vilniuses, kott selga ja seadsin reipalt sammud juba tuttavaks saanud hotelli poole. Selle aastakse jooksul mil viimati seda teed kõndisin oli niipalju juhtunud, et suur õllepoode mis teepeale jäi oli oma uksed jäädavalt sulgenud. LEU Guesthousi  numbrituppa jõudes tegin endale kaasa võetud toiduainetest korraliku pastaparty ja Värska mineraalveekuuri. Ilmselt isegi magasin kuna vahepeal on tühi auk. Hommikul 5.45 üles, veeprotseduurid, pilk aknast välja taevasse, jooksuriided selga ja Vingio pargi poole teele, õnneks ei olnud vaja kaugele minna. Pargi väravas nägin pargituna Läti numbrimärkidega autosid ja suurt bussi  – selge Marta on jälle oma tööd korralikult teinud. Eelnevalt sai ka stardiprotokolle uuritud ning nagu hiljuti tavaks on saanud oli seegi kord Baltikumis korraldatavatel ultrajooksudel rohkem võistlejaid Lätist kui koduvabariigist. (Laulasmaa Ultral läks meil siiski õnneks).

Number käes, varustus lauajupile laotatud, korraldajate poolt pandi lauale kolm banaani ja kaks õuna. Lisaks pakkusid leedukad veel vett ja spordijooki, kui ei soola ega soolakurki ega muud soolast laudadel näha ei olnud, tuli kodunt kaasa võtud Värskaga hakkama saada, enam-vähem saigi, abi kasvõi psühholoogilist sai ka teadmisest et magneesiumiampullike on ka kaasas.

Stardist sain sedakorda minema väärikalt, päris viimaseks ei jäänudki. Plaan oli tiksuda 6min/km, enam-vähem nii ka läks +/- minut sinna tänna tiksusin kuni 6 tunnini. Siis tuli särki vahetada, sest et selline oli plaan ja ka seetõttu, et vahepeal tuli muidu ideaalsele jooksuilmale lisaks üks korralik paduvihma hoog. Jooksu ajal kiitsin Martat tubli töö eest, kes samuti 6min/km alustas, öeldes et „You did it again“. Pärast seda jätkasin 6min/km edasiliikumist, kuid hooldusvälp muutus lühemaks ja hoolduse aeg pikemaks nii et lõpuks kui 100km täis sai kogunes aega 10:13:01 (6.08min/km,), mis tähistab uut isiklikku (isikliku parandus 6,3%) ning etteseatud plaani kuhjaga täitmist. Ja hea oligi, et ära sai lõpetatud, sest et nõksa aega peale minu lõpetamist tuli üks korralik maruhoog koos padukaga nii, et stardi/finishikaar tuule alla võttis ja mööda maad lohisedes enda eest laudu ja varustust pühkis ning vihma eest telkide all varju otsinud osavõtjad ja kaasaelajad pidid telkide maas hoidmiseks vaiade küljes rippuma ning paremaid aegu ootama – igatahes kui maru läbi sai tuli jälle päike välja ja elu läks õnnelikult edasi. Tagasiteel hotelli nägin pargis ka tuule murtud puid ja oksi nii et torm oli päris korralik, mida võib näha ka lätlaste poolt tehtud piltidel.

Sanita Maleja: https://plus.google.com/u/0/photos/110971849224766442215/albums/5903151974354222833#photos/110971849224766442215/albums/5903151974354222833

Janis Actins:

https://plus.google.com/photos/118179718782551273305/albums/5903055622881864065/5903058498768791458?pid=5903058498768791458&oid=118179718782551273305#photos/118179718782551273305/albums/5903055622881864065/5903058498768791458?pid=5903058498768791458&oid=118179718782551273305

Mis siis muidu rajal toimus – nii palju kui tulemustest tean võitis jooksu uue Leedu rekordiga Gediminas Grinius ajaga 7:07:18, 
teine koht kuulus ajaga 7:15:04 Igor Tiazhkorobile ning
kolmandale kohale platseerus Ruslanas Seitkalijevas aeg 7:16:34
Naiste võit läks Sada Bukšnienė´le ajaga 9:19:12;
teiseks tuli möödunud aastast tulemust 2tundi parandanud eestlastelegi tuntud Marta Zumberga aeg 9:49:30,
kolmandaks Jekaterina Dmitrijeva, aeg 12:27:32.
Tulemused:http://baltic100km.lt/lt/maratonas/dalyviams/rezultatai/

Lisaks sellele toimus ka teatejooksu 10x10km ja 5X20km

Peale jooksu premeerisin ennast pizza ja kahe õllega ning läbi mu kohalikuks rahaks vahetatud 10 euri oligi, ei ole see Leedu, vähemalt Vilniuse kesklinn nii odav midagi, kui kiidetakse.

P.S Loodan, et Stockholm Ultral tänavu aastane Eesti 100km edetabel väärikamaks muutub. Et siis kas vana ultrarebane Peeter Kirppu ehk ultraga tutvust tegev Thedor Vann või parem oleks kui mõlemad esimese numbri ühe kohaliseks muudavad! Muidu on piinlik natuke.

60) Kuuskümmend

Ettevalmistus BalticCup 100km (Sekka pisut Pühajärve jooksust).

Pärast Steenbergeni 24tunni jooksust taastumist algas ettevalmistus Vilniuses 20.juulil toimuvaks 100km BalticCup jooksuks. Ettevalmistus algas aeroobse treeninguna planeeritud eelpool mainitud Hiiumaa Maratoniga (millest eriti aeroobne välja ei kujund) ning samuti sai treeningpaali sisse kirjutatud hulgaliselt hommikujookse ja tööpäeva lõppu planeeritavaid pikemaid jooksuotsi. Kuid nagu tavaliselt, koostatakse plaane ju seepärast et pärast oleks hea vaadata mis untsu on läinud. Praeguseks on selge, et untsu on läinud paljud hommikujooksud – kuid seda enam olen ennast seetõttu karistanud pikemate õhtupoolikujooksudega.

Romssa maraton see-eest läks aga täkkesse, algus kenasti rahulikult teine ½ kiirusvastupidavus.

Juuli algusesse oli planeeritud 10 päevane „spordilaager“ hommikujooksudega ja pikkade õhtupoolikutega aga nagu enne juba juttu oli hommikujooksudest suurt asja ei ole saanud. Vabanduseks saab välja tuua asjaolu, et alustasin suvilas remondiga nii et kui ikka hilisõhtuni tooli peal istudes mõõdulint või tapeedinuga käes jalga kõlgutad ja unistad kuidas kõik võiks remondi lõppedes (noo nii 80aasta pärast, kui sellises tempos jätkata) välja võiks näha ega siis 0555 üles ei saa ja jooksma ei lähe.

Ergutustreeninguks sai sisse planeeritud Pühajärve jooks, mis seekord toimus üsnagi talutavas jooksuilmas ja lõppes järjekordse isikliku rekordiga - sedakorda parandust 1.22 aeg 46.38,5 (keskmine kiirus 4.21min/km). Kuna ilm oli OK ja rada tuttav e. pärast igat tõusu on ju laskumine oli  võtsin seekordseks taktikaks rünnata igat mäge ja loota, et laskumistel taastub ja läheb kergemaks kuni uue tõusuni  - ja nii juhtuski. Tõusudel panin käed kiirmini käima ja kõigist, kes enne minust mööda panid ise mööda, laskumised lõdva sammuga alla oodates ja lootes pulsi langemist ja vaadates kuis kaasjooksjad minust jälle mööda panevad. Tegin jooksu sees ka mitteametliku isikliku 10km rekordi senine 43.09 langes kui kell näitas 10km posti juures 43.08,29. Oleks nii 10km kui ka 10,7km aja ilmselt parema saanud, kuid pärast viimast ränka tõusu oli selge, et uus isiklik tuleb ning et jätta parandamise varu ka tulevasteks aastateks enam niiväga pingutada ei viitsinud või siis ei jaksanud ka eriti. Kuid ühte pean küll ütlema – tänavu aastastele uutele isiklikele rekorditele on baasi loonud korralik põhjaladumine pikkade ja igavate aeroobsete jooksudega, nii et kõik mis raamatutes kirjas vastab tõele, ise järele proovitud – soovitan.

 

10. juulil algab saavutatud või saavutamata vormi hoidmine, e. suht lebo – ikkagi on sisse planeeritud hommikujooksud ja õhtused rattaringid koos supelungiga Meremõisas. (Hommikujooksud on sisseplaneeritud seetõttu, et 100km jooksu start antakse kell 0700 varahommikul). Plaan jooksuks ei ole ulmeline oleks hea kui saaks aja alla 10:29:59, poleks see ju teab mis eriline saavutus, kuid Spartathlonile kvalifitseerumiseks piisav (mitte, et Spartathlon lähiajal plaanis oleks, kuid hea teada, et juhul kui selline hull mõte peaks pähe tulema olen kvalifitseerumiseks võimeline).

59) Viiskümmend üheksa

Kuidas ma Romssas e. Tromsos Midnight Sun maratoni jooksin

Kui ma reede 21.juuni hommikul Romssa poole teele asusin tekkis vahepeal tunne, et kuskil on keegi, kes ei taha, et ma Romssasse maratoni jooksma jõuan. Nimelt lennujaama jõudes avastasin, et ei ole mul kaasas ei pileteid ega muid tähtsaid pabereid mis reisimise kergemaks teevad. Kuid korraliku reisijana oli mul piisavalt aega, et tagasi koju jõuda. Vahepeal tekkis tunne, et koju võin ju jõuda, kuid õigeks ajaks lennujaama tagasi küll ei jõua, kuna tekkima hakkasid ummikud, kuid tagasi lennujaama poole sõites olid ummikud lahenenud. Oslos Kardemoni linna lennujaamas oli mul aega Romssa lennuki peale jõudmiseks 40 minutit, kõik oleks ju olnud vinks-vonks, kuid Oslo-Romssa lend on ju siseliini lend e. see tähendas seda, et pidin ennast uuesti lennujaama sisse möllima – koos kõigi teistega e. läbima ka turvaväravad jms. igatahes jõudsin Romssa lennuväravasse 5minutit enne  väljalennu aega – et seal lugeda, et lend on delayed ning mul aega küll. Nii et see, kes iganes ei tahtnud, et ma keskööpäikese all maratoni jooksen kaotas, ahahaaa!!! 

Romssa ise oli aga täitsa OK linn, 70000+ mõnisada elanikku, (kergeusklikele võib jääda mulje, et ½ neist on erinevat värvi värvilised, kuid tegelikult nii päris ei ole, norrakad on päeval lihtsalt tööl ja neid ei ole näha eriti). Kekslinnas klaasi ja betooni vahel on veel säilinud puitmajad, elurajoonides enamus ikkagi veel puidust, uuemad ainult kuidagi kastide ja kuubikute, rombide ja ristkülikute moodi e. arhitektid on oma moodsaid fantaasiaid välja elanud.

 

 

 

 

(Viimase kahe pildi puhul arvasin et ehk oleks targem plehku panna, mine tea et kas mõni järjekordne Norra Breivik planeerib sedakorda maratonikeskuses gaasirünnakut, kuid ... ei, kes ta oli ja mis ta tegi jäi mulle selgusetuks)

Maratoni start anti kell 2030 22.juuni õhtul,  mistõttu oli mul põhimõtteliselt pea kaks päeva (mitte polaar) aega linna peal jalutamiseks, ja seda ma ka tegin. Asja muudab aga trikikaks see, et kui linna rohkem näha tahad kujuneb jalutuskäigust korralik mägironimine ja nii juhtuski. Igatahes oli mul esimese päeva õhtuks jalad kut pakud all. Maratoni päeval mõtlesin, et niipalju ei jaluta vaid otsin kena pargi ja pargipingi ning leban seal ja kõlgutan niisama jalga, kuid oh häda - vihma hakkas sadama mistõttu jalutasin kauplusest kauplusesse, otsisin maratonikeskusest peavarju kus aga sai e. siis kogunes ka selgi päeval parasjagu jalutuskilomeetreid. Maratonistarti seega eriti suurte plaanidega ei läinud, mõtlesin, et kui alla 4tunni saab on jälle hea. Seda enam, et kuigi rada kulges linnatänavatel ja lõpupoole paistis olevat ka üsna lauge, oli alguses tarvis kaks korda ületada ilmatuma kõrge kaarega sild (Tegin seda ka jalutusringi tehes, pisut isegi kartsin).  Kui start sai antud, pistsid väljamaalased karjudes punuma kut pöörased, mina hakkasin vaikselt tiksuma. Sillast sain esimest korda üle ilma probleemideta mis pani mind mõtlema, et kui teist korda ka kenasti üle silla saab, siis pistan ka punuma. Saingi - nõksa pärast teistkordset  sillaületust oligi 21,195km täis, aeg seal 1:58:25. Jõudu oli tuju oli ok, panin plagama. Vahepeal andsid indu juure, tunnikese või rohkem aega hiljem lahti lastud ½ maratoni jooksjad, kes minust mööda hakkasid silkama, kuniks ma neist ise mööda hakkasin jooksma. Igatahes olin ma finišis ajaga 3:47:04, mis tähendab seda, et panin teise poole 1:48:39-ga, alguses arvasin, et tegemist ka uue isiklikuga, kuid ei, olen jooksnud 3:45:56. Kui oleks teadnud, et asi niiväga hull ei olnudki pigem hoopis hea poolne oleks üritanud uut isiklikku joosta aga vat ei teadnud. Finishis pakuti kohaliku õlletehease limonaadi, millest üks maitses kui Limonaad limonaad, oli ka banaanimaitselist jõin kõike mis anti.

Kuna kokkuhoidliku inimesena planeerisin oma elu pärast maratoni nii seada, et hotellis tuba ei võta vaid ootan ära viimased finisheerijad, söön junkfoodi ja lõpuks jalutan lennujaama siis edasi kulges elu ääretult aeglaselt, aeglaselt jõin limpsi, aeglaselt vahetasin riideid, aeglaselt otsisin söögikohta aeglaselt sõin ja hakkasin aeglaselt lennujaama poole kõndima. Olles eelnevalt valinud välja sirgeima tee lennujaama, tuli mul vaatamata joostud maratonile ennast järsematest järsemaist tänavaist üles venitada, kuid sain sellega ilma suurema valu ja vaevata hakkama, nii et kui ma lõpuks lennujaama jõudsin lebas seal pinkidel ja põrandatel teisigi kokkuhoidlike maratoonareid, kuid sellest hoolimata leidsin eneselegi nurgakese kus tukkuda. Tagasilend kulges juba palju rahulikumat kui Romssasse lend seda seetõttu et Kardemoni linna lennujaamas oli mul aega 9tundi Tallinna lennuni, kui varasemalt olin arvanud, et käin vahepeal Oslo linna vaatamas siis kohale jõudes sadas vihma mistõttu selle plaani maha laitsin vaid rahulikku kohta otsima hakkasin et pisut tukastada. Lõppes see kõik sellega, et kõikse rahulikum tukastamiskoht leidub terminali väravate (35-37)juures  kust Estonian Air-i peale minnakse, pole seal poode ega väljamaalasi see-eest vaikus ja rahu ning WC.

Jaanituld ei teinud kuid see-eest panime lennujaama vastu tulnud Kai´ga suvilas saunale tule otsa, otsisime sõnajalaõit e. käisime ööpimeduses (võrreldes Romssa polaarpäevaga valitseb meie jaaniõhtul ikkagi pilkane pimedus) saunavihta tegemas, limpsisin lahjasid alkoholiga jooke ja magasin ennast välja.

Järgmisel või mõnel muul järgneval aastal peab jälle Romssasse minema, sedakorda augustis, et osaleda sealsel 50km mägiultral, et saaks järjekordse vimpli polaarmaratonide vestile õmmelda, nüüdseks on neid juba kaks.

58) Viiskümmend kaheksa

Rünno Ruul ründas ja ruulis Laulasmaa Ultral

Eesti muidu nii stabiilset ja vaikset ultrajooksumaailma raputas möödunud nädalavahetusel virgutav ja värskendav maavärin mida liialdamata võib nimetada selle aastakümne et mitte üleliia emotsionaalseks minnes öelda aastatuhande sentsatsiooniks.

Ja nimelt, Rünno Ruul kes on pugenud malbe ja ohutuna tunduva alias´e – Roosa Mehike taha, ründas Laulasmaa Ultral kõiki eelarvamusi ja kahtlusi ning viis täide oma lubadused tulla maratonidistantsilt esimesena ning joosta täisdistants e. 4maratoni läbi alla 15tunni.

Roosa Mehikese jooks ei saanud Laulasmaal ei teistele osavõtjatele või pealtvaatajatele mingil juhul jääda tähelepanuta. Oma arust asjatundjatele tundus tema minek enesetapurünnakuna teistele jäi silma tema kirev soeng  ning värvikas jooksuvarustus.

Olles ise sedakorda ametis jooksu peakohtunikuna omasin jooksu ajal ka rohkem ülevaadet Roosa Mehikese tegemistest ja toimetamistest rajal. Pean tunnistama ega minagi alguses tahtnud uskuda, et Rünno päristäpselt teab mida teeb, kuid Meremõisas vabatahtlikuna abiks olnud Siret Ruuli kindel veendunud usk Rünno võimetesse ning väike ülevaade mehe varahommikustest ja õhtupoolikutest kodustel jooksuradadel, hommikusest peedimahlast ning Rünno 3:36-ga pärast esimest maratoni, (mille ta läbi 3:17)joostud teine maraton ning Rünno selge pilk ja kindel samm, panid mindki lootma ning veidi hiljem ka uskuma, et midagi suurepärast on sündimas.

Hetkel, kui seda juttu blogisse kirjutan ei ole mul kahjuks ees aegu kõikidest TP-dest kuid arvatavasti oli Rünno 100miili aeg  14tunni ümber, mis on igati võite vääriv maailmaklassist tulemus, näiteks võib tuua selle, et tänavu aastane Rootsis, Täbys joostud 100Mile Extreme Challenge võideti ajaga 16:54 ning kiiremini on selle raja läbinud vaid Rootsi ultratuus, 100km 6:28 läbinud, Jonas Buud 2010aastal kui sai ajaks 12:32. Taby Extreme toimub  10km-isel metsaringil, mis igati meenutab Laulasmaa rada, võib-olla koguneb 16ringi peale seal  pisut rohkem tõusumeetreid, kuid igatahes ei ole seal Keila-Joa pargis treppidest ja järsust jõepervest moodustuvat takistusriba nii et nii et …

Rünno enda sõnade kohaselt oli ta 100km täis ajaga umbes 8:20, viimasel aastakümnel on  8:20-ne kandis käinud ainult Vjatseslav Koshelev 2011aastal ja Peeter Vennikas 2003 ja 2004aastal. Usun ja loodan, et alates 1994aastast püsiv Peeter Kirpu Eesti 100km rekord 7:34,21 ülelöömiseks ükskord piisavalt jõukohane on ning Eesti rekordi algusnumbergi vahetub.  

Selge on see, et Eesti ultrajooksukogukonna lootused ja ootused on pärast sellist emotsionaalset laksu kindlasti laes, kuid-kuid egas ultrajooks ole tare taga võpsikus niisama sörkimine. Mistõttu rõõmustas mind väga kui Peeter Vennikas pühapäeval enne jooksu lõppu ja autasustamist Rünnol nööbist kinni võttis ja pika vestluse maha pidas. Aga ilmselgelt teab Roosa Mehike isegi väga täpselt mida ja kuidas ta tegema peab kui  lubaduses mis antud 100% täidetud sai.

Rünno tegemiste kõrvale pakkus kogu jooks häid emotsioone ja lustimist.  Heameel on  nii osalejatearvu suurenemise kui ka taseme tõusu üle. Kui esimesel Laulasmaa Ultral oli tulemuse kirja saajaid 35 ning III koha võitmiseks (tagasihoidlikult mina) ei pidanud isegi 4maratoni kokku saama ning 2012aasta 47 lõpetaja seas oli 6 täispika jooksu lõpetajat siis käesoleva jooksu starti ilmus kokku 76 jooksusõpra, kellest 12 said kokku 168,8km nende hulgas ka 3 naist ning viimasena 4maratoni kokku saanud Kadri Sepalaane aeg oli 14minutit kõvem kui möödunud aasta viimasel (tagasihoidlikult mina) täisdistantsi lõpetajal. Rõõmustas ka lätlaste (Läti jooksjate kodukas www.noskrien.lv ) arvukas osalemine ning Norra kõva taseme ultrajooksja  Per Audun Heskestad´i osavõtt, kelle tegemistel hoiab silma peal ka norra ultrajooksu lehekülg http://www.kondis.no/ultra.127695.no.html.

Aga millega ma ise siis hakkama sain: ise nagu enne kirja sai pandud olin jooksu peakohtunik, mis kujunes välja selleks, et olin Meremõisa stardi- ja finiši alas laiaprofiiliga ettevõtja ehk üritasin kirja panna jooksuringe, teha pilte, anda kätte lõpetaja diplomeid ja nänni, tõsta ette pastat, suppi, putru pakkuda kohvi ja teed ning puljongit , kisselli ja kakaod. Lahendada tuli ka ringide lugemisest tulenevaid ebakõlasid arvestustabelite ja jooksjate enda arvepidamise vahel. Loodan väga, et kellelegi vähem ringe kirja ei saanud kui nad väärisid. Tuleval aastal peaks elektroonilise ajavõtuga asjad paremini laabuma. Jajah ning auhinnatseremoonial kuulutasin välja ka võitjad.

Ning lisaks kõigele muule käisin vahepeal ka Harku järvejooksul, kus tegin uues isikliku rajarekordi, millega said vististi hakkama kõik kuna rada oli sedakorda 200m pikem, stardi vastaskaldal ei keeranud rada mitte enam kohe järvekalda roostiku vahele ja sooservale vaid keerutas pisut külapeal ringi. Aeg 28.40, mis teeb 1km kiiruseks 4.22min/km, ehk siis minu paremate sprindipäevade tase, kui maraton oli veel aukartust äratav distants ja ultrast ei teadnud ma midagi.

P.S Ühte ütlen ma veel, et vabatahtlikuna Laulasmaa Ultral on igatahes raskem olla kui jooksurajal joosta, kogu aeg muretse, kesse tuleb ja kuhu poole läheb, kas number  ja ring sai kirja. Vahepeal oli tunne nagu oleks restoranis ettekandjaks kes tellis putru, kes pastat, kellele ei kõlvanud puljong kes pahandas, et miks köök suletud ja sooja süüa ei saa … kui jooksjad vaid teaks kuidas me neid Eesti ultratel tegelikult poputame ja milliste spartalike tingimustega müstilisel „mujal maailmas“ toimuvatel ultrajooksudel enamasti kokku puutub  siis … aga noh mis ma virisen elu on ju lill ja emotsioon on laes. Nii et enne kui mul jalad jooksmisest  tagumikuni  ära pole kulunud näeb mind ainult Laulasmaa Ultra rajal mitte leti taga. Mis ei tähenda seda, et jooksu ettevalmistusperioodil ma asjatoimetustele  käsi külge ei paneks.

P.P.S Eile s.o.18.06.2013 pärastlõunal oli mul intensiivne vestlus solvunud ultrajooksuveteraniga, kes juhtis tähelepanu mõningatele puudustele minu sissekandes - paranduse viisin sisse, kuid unistusest, et kunagi paraneb ka Eesti 100km rekord ning rekordinumber algab 6-ga ma ei ole nõus loobuma.

57) Viiskummend seitse

Hiiumaa Maraton e. "aeroobne" nädalavahetus

Möödunud nädalavahetusel (s.o.31.05-02.06) veetsin pikema „aeroobse“ nädalavahetuse ehk sõitsin ja jooksin ringi, Hiiumaal. Sõitsin ringi rattaga ja jooksin III Hiiumaa Maratonil. Plaan rattaga Heltermaalt Kõppu maratonile sõita tekkis sama kiiresti kui tekkis mõte Hiiumaa Maratonile minna. Kui mõnedele jäi mulje, et ma suisa Tallinnast Hiiumaale sõitsin siis nii hull ma nüüd ka ei ole.

Valisin teekonnaks Heltermaalt Kõppu, risti läbi Hiiumaa kulgeva maantee. Oi seda tühjust ja rahu mis ratturit seal üllatas, kui Heltermaalt Käinani veel neli-viis autot mööda ja vastu sõitis ning teeääres ka politseinikud tukastasid, siis Käinast edasi Kõpu poole viival maanteel valitses enamasti vaikus ja linnulaul. Kuigi olin ennast tööjuurest varem ära nihverdanud siis mitte piisavalt vara, et 1600 praamile jõuda mistõttu pidin ka esialgse plaani, mis nägi ette ligi 60km rattasõitu Kaleste telkimisalale, pisut ümber tegema ning ööbimiskohaks tuli valida RMK Leemetsa lõkkekoht keset Hiiumaad.

Nagu juba enne öeldud valitses tee peal vaikus ja linnulaul, kui hästi meenutada siis vast üks auto minust ka mööda sõitis ning üks veel siis kui juba metsa alla olin keeranud ning vist ühte kuulsin möödumas ka hiljem, kui olin juba telki pugenud. Kuid sellest hoolimata ei tundnud ma ennast seal üksi, tegevust andsid enamasti sääsed, mille vastu aitas ainult targasti kaasa pakitud OFF sääsetõrje suits (seda niikaua kui ta suitses, nii kui otsa sai nii olid nad veel suuremate parvedena ja veel vihasemalt tagasi) ning internet mille levi oli parem kui mul linnlähedal maal asuvas suvilas (Elisa inimestel oleks tarvilik natuke Eesti kaarti uurida ja rohkem pingutad, et ka linnalähedal maal internetilevi parendada, ei ole seda ju ainult sääskedel ja metssigadel tarvis). Ööpimeduses, kui linnulaul hetkeks vaikis, äratasid mind aega ajalt telgi ümber toimuv sagimine, kes need olid ja mis nad tegid, ei ole teada, kuid üks neist igatahes lasi ühe korraliku kärtsu peeru. Koiduvalguses hakkasid aga jälle linnud laulma, üks ei laulnud vaid sõna otseses mõttes plärises meloodiliselt, siis vahetas kohta ja plärises meloodiliselt natuke eemal  ja siis jällegi telgi lähedal sama kohapeal tagasi.

Hommikul jätkasin teekonda maratonile, esimesi päris inimesi nägingi vist alles Kõpu tuletorni juures, kui mitte arvestada paari mööda sõitvat autot, mida ilmselt juhtisid inimesed.

Edasi siis number kätte, jooksuriided selga, soojendus rattasõiduga tehtud ja saigi hakata starti ootama, kui veel mõni aeg tagasi olin optimistlikult arvanud, et kui natuke pingutan siis jooksen kergelt esimese poole nii nõksa alla 2tunni ja siis katsetan nõksa kiirusvastupidavust ja üritan joosta teise poole kiiremini ja saangi maratoni näol kätte kerge aeroobse pika treeningu – aga Kõpus ja ilmselt kogu kaunil Eestimaal valitsev leitsak ei tõotanud selle plaani kerget täitumist ja nii läkski. Alguse esimesed kilomeetrid kulgesid kaasvõistlejaga spordijuttu puhudes mispeale 10 km peal avastasin, et kui see asi nõnda edasi läheb siis alla nelja tulemust küll ei saa. Panin plehku, mis ei olnud kerge, kuna alla 2tunniga poole peale saamiseks vajasin kiirust alla 5.30min/km, pole ju teab mis tempo aga leitsak ja kolm nädalat tagasi joostud 24tunnine ots seda kergeks ei teinud. Kuid sellest hoolimata olin 21,1 peal ajaga umbes 1:59:48 ja kohaks teatati 41. Ehk siis kuna 12 sekundit puhvrit erilist tuge ei pakkunud tuli sama tempokalt edasi rühkida, meenus veel lõpu tõus ja pikk päikeseline sirge ning enesele armu andmata mõõtsid jalad kilomeetreid ning iga posti juures kalkuleerisin kas jõuan alla 4 või ei jõua, 10km enne lõppu suutsin välja arvutada, et kui kõik hästi läheb siis 3.58 peaks koju jõudma. Ja nii enam vähem juhtuski, kuid aeroobsest treeningust ei olnud enam juttugi, pulss on korra isegi 179 peal käinud, kahtlustan finiši tõusu, teise poole keskmine 159.

Aga see ei olnud ju veel kõik 2 ja ½ tundi taastumist, supi, räimefilee ja õllega ning tuli asuda tagasiteele Heltermaa poole, mõtlesin et sõidan kaua jaksan ja siis keeran metsa alla külili. Jaksasin 3.08 ja 51km (vahepeal sõin pirukat ja jõin Tõmmut Hiidu, kui mitte kogu maailma siis vähemalt Põhja-Euroopa kõige üksildasema mälestusmärgi juures e. Hiiumaa esimese laulupeo toimumispaiga tähise juures. Siis sõitis mööda ka üks punane auto, mis ole enne teisele poole sõitnud)

päris Heltermaa lähistele, nii et hommikul jäi sõita ainult 4km ja hea oligi, sest et rohkem ei oleks vast suutnudki. Nii läbi omadega nagu ma pühapäeva hommikul olin, ei ole ma veel olnud isegi peale Steenbergeni MM/EM-i. Ei maitsenud söök ega jook, istuda ei olnud hea, seista ei olnud üldse hea, pikali ei olnud hea. Kui lõpuks suvilasse sain, ei olnud hea, kui koju sain ei olnud seal ka hea. 

Praegu on juba hea.