120) Sadakakskümmend

Rovaniemi150 e.

kuues maraton (või pikem) polaarjoone taga …, ehkki jooksuks seda raske nimetada on. 

(Stardi eel)

 

Jooksu moodi oli asi vast ainult kuni esimese CP-ni, ja sealt pisut edasigi aga sedagi tänu sellele et silm veel säras ja jõudu jagus,  … edasi algas tõus mis jätkus ja jätkus, et siis veel jätkuda ja siis veel ja veel kuni väikese languseni ja uuesti üles ja üles … üsna tuttav muster möödunud suvisest Lapi rattaretkest … aga sedakorda veelgi tüütum kuna edasiliikumise tegi raskemaks pehme, värskelt maha sadanud lumi, nii et vähemalt 1/3 jõust mis pidi minema edasiliikumisele vajus tegelikult läbi lume … väga frustreeriv värk … rõõmustas ainult see, et fatbikeritel oli veelgi raskem, peale iseenda pidid nad veel ka ratast koos varustusega mäest üles lükkama … paremini läks suusatajatel, eriti neil, kel korralik pidamine all.

(See on alles tõusu keskpaik)

 

Igastahes, kui võistluspäeva eelsel briifingul rääkis korraldaja 700m pikkusest metsavahelisest allamäge lõigust kui „pain in the ass“ seda eriti ratturitele ja suusatajatele siis tegelikult, oli terve rada välja arvatud ehk vähem kui  kilomeeter külavaheteed ja rada jõejäält hotelli, kus finishijoon asus üks „pain in the arse“.

Nii jõe- kui järvejää mis muidu olla sellel aal sile kut maantee, oli sulailmadega vaheldumisi sadanud lumest, täis kuhjatisi ja lahvandusi ja mõrasid mida kattis pehme lumi. Metsa-all looklev lumesaani rada oli jällegi pehme ja lumepudrune. 66km-il teiseks tulnud rootslane, ütles, et ega räätsadestki suurt abi olnud kuna jää ebatasasused muutsid nendegagi sammumise üsna vaevaliseks ja ebaefektiivseks.

Ehk siis olles mõnda aega 13kilomeetril alguse saanud tõusu võtnud, sai selgeks, et siin ei ole enam küsimus, kas õnnestub plaan „A“ või plaan „B“, siin on küsimus juba ellujäämises või kuidagigi finishisse jõudmises. Ja nii oligi, olles kuidagi mäest üle ja üle tee ning mööda metsavahet järvejääle jõudnud kujunes järve ületusest kõnd/sörk. Kui jääl olev rada vähegi lubas tegin kerget jooksusammu, kui jälle läbivajuma ja tagasilipsama hakkas nii võtsin ette kõnni. Vahepeal hakkasid mööduma tõusul maha jäänud ratturid, kuid mitte kõik, raskelt ja vaevaliselt kuid siiski möödus üks suusataja.

(Järve ületamine algab)

~33km-ks oli järv ületatud ning edasi suundus 66km rada metsa-alla mootorsaani rajale ja seal enamasti ikka tõusvas joones vaheldumisi väikeste laskumistega, kus üritasin jälle jooksusammu teha kuid ega see kiirust palju juurde andnud. 3CP-es möödusin ratturist kes seal kohvi või mis iganes sooja jooki keetis, mul oli õnneks termos kenasti vastu pidanud ning andis välja jumalikult kuuma ja mõnusat kohvi meega. CP-le järgnes kohe veelgi järsem, kuid õnneks lühem aga siiski lumepudrune ja lumesaanjälgedest sooniline tõus. Edasine plaan oli langusega osades üritada sörkida, tõusud kõndida, tasasematel osadel kus on pidamist, sörkida kuni pidamine siis jälle ära kaob. Nõnda talitades jõudsin jõeäärde ja algas matka viimane pisut üle 20km teekond jõejääd mööda kuni Rovaniemini. Neljandas CP-s taastudes ja juttu puhudes sain teada, et esimesel kohal oli fatbikegiga tütarlaps ja enne mind on CP läbinud juba mõniteist võistlejat nii jala kui ratsa, sestap ei hakanud enam seal pikemat juttu tegema vaid mulle meenus see, et arvasin ennast nägevat et keegi lahkus CP just ajal, kui CP minu vaatevälja ilmus. Ei võtnudki kaua aega kuni nägin ees õnnetud ratturit, kes selles lumepudrus enam ratta selga üritanudki ronida vaid lükkas kaaslast käekõrval. Tegemist oli teise fatbikeriga Eestist, (esimesest, Jaanist, möödusin juba pisut enne 1CP-d … temal jätkus oidu asi üldse ära lõpetada ning ennast taksoga tagasi hotelli sõidutada) Mikegia, „International Man of Mystery“, Belfasti poiss, elab Rootsis, ajab IT-äri Eestis ja maailmas ning miskipärast omab Hong-Kongi autojuhiluba. Vahetasime mõned kurjad sõnad ilma ja rajaolude kohta … ilma rattata sai kiiremini edasi.

Juba hämarduvas päevas arvasin eespool nägevat järgmist musta täppi, mis visalt kuid siiski lähenes. Siis aga, siis aga … pööras ta ära kohas, kus mina olin kindel et tuleb minna otse … kohale jõudes ma selles enam nii kindel ei olnud kuna Rovaniemi150 tähistavad kolla-mustade lintidega kepid olid miskipärast ühte punti kokku korjatud eemal paistsid ainult mootorsaani rada tähistavad üksikud punased tokid. Nii ma seal seisin ja mõtlesin, vaatasin kuhu viib tee kuhu must täpike pööras … mootorsaani rajale. Otsustasin et ootan Mike´i ära ja vaatan mis tema ütleb … oli kahevahel temagi, kuid lõpuks panime temaga otse, mis osutus õigeks. Viimases CP  kogusime pisut jõudu ja nii me paarisrakend teele jälle läks, kus rada pehmem ja rattaga hoogu sisse ei saanud jäi Mike maha, kus rattaga sõita kannatas võttis järele. Hotelli uksest saime sisse üheskoos ning andsime korraldajatele teada me kohale jõudmisest, anti medal, pudel vett ja võiku, tehti pilti. Selgus, et olin kohale jõudnud 4. jalamehena … oma teekonda vaadates selgus, et raiskasin kõhklustele ja kahtlustele umbes 18 minutit ehk siis 3. koht jäi ikkagi püüdmatusse kaugusesse … hotelli fuajees puhates ja võikut süües arvas Mike nägevat finisheerimas võistlejat kes temast enne mind oli möödunud … ilmselt see oligi too eksinud, kes mindki eksitas.

 

Rajal sel aastal valitsenud rasketest oludest annab ehk aimu see, et kui möödunud aastal võideti 66km ots fatbikegi 5tunni 17minutiga siis sel aastal 6tunni ja 9minutiga, jalameestest oli möödunud aasta võitja aeg 7tundi 17minutit, sel aastal aga 8tundi ja 55minutit.

Ilmastikuolude tõsisest mõjust talvistel vastupidavusvõistlustel annab aga veelgi paremini aimu see, et kui 150km võideti fatbikega möödunud aastal ajaga 10tundi ja 40minutit siis sel aastal võttis võitjal raja läbimine pea kaks korda niipalju ehk võitja aeg 2016aastal 21tundi ja 17minutit. Esimene jalamees oli sel aastal aga pea sama tubli kui möödunud aastal aga ikkagi 20minti aeglasem.

(Kui  mina juba olin päevakese puhanud ja sammud Santas Villagesse seadsin, lähenes keegi alles finishisse, kas siis 150km või 300km)

 
Üsna selgeks peaks asja aga saama teades, et 105-st erinevatele distantsidele startinust, jõudis finishisse pool ehk 53. Mõistlikule, 66km startinutest lõpetas 23st -20. Segaste 150km omade suhe 54/29 ja täishulludest 300km omadest läbis 28-st rajale läinust raja ainult 4 s.h ka üks jalamees. 

Samas ega ole halba ilma heata, lund sajab siis, kui ilmad on pisut soojemad ehk riietumisega suurt muret ei olnud lihtsalt tuli leida tasakaal, et mitte liialt palju selga panna kuid samas piisavalt et külm ei hakkaks … üldiselt soe pesu ja kihiline riietumine ning põlved sooja.

Aga ühte asja tahaks küll öelda, et see millega meid siin Eestimaal on ära rikutud, on see puhvetist-puhvetisse jooksmine, ei tea kes selle meile siin juurutas kuid vähestes kohtades mujal võid sa ultrarajalt kaalukamana tagasi tulla kui Eestis. Rovaniemi 66km rajal olid CP umbes keskmiselt iga 10km tagant, ainult kahes oli vett, üheski ei olnud krõbinaid. Seda kõike teades võtsin rajale kaasa ligi 1000kcal energiat geelide ja šokolaadi näol ning 2,5 liitrit jooki, (vesi, Coca-cola ja kohvi-meega). Esimeses CP kus vett oli, jõin kõhu punni, viimase lonksu kohvi võtsin viimases CP-s, kuigi jah janusurma ei oleks selle lume keskel ilmselt surnud … vähemalt nii kaua kui lumi suus oleks veel  sulanud.

Mis siis sellest kõigest õppida oli … aga seda, et saatuslikuks mulle sai see, et olles harjunud rikkalikult varustatud TPdega iga 3km tagant, otsustasin Rovaniemiski rohkem panustada puhkehetkedele neis vähestes CP-des. Nõnda juhtuski, et kõik joogi ja enamuse energiast seljakotti pistsin jättes käeulatuses asuvale jooksuvööle ainult ühe šokolaadi ja geeli.

Plaan oli, et CP-de vahel pigistan sisse ühe isotoonilise geeli mis pealejoomist ei vaja ja et asi tahedam tunduks pistan suhu šokolaaditüki ning CP-s joon kõhu punni täis ja võtan uue geeli ja šokolaadigi vöö peale kaasa … seljas oli küll camelback, kuid ilma voolikuta kuna kogemus on näidanud, et külmas ilmas võib voolik ja otsik ära külmuda, muidugist on olemas soojad muhvid ümber vooliku, kuid palju neid nii külmasid ilmasid ikka on ja ega olnud ka Rovaniemis nii et sellel -1 -3 kraadile oleks voolik ja otsik vastu saanud küll … 

Plaan oleks ehk töödanudki kui plaani „A“ või „B“ tempo oleks CP-de vahel jõukohane olnud … aga ei olnud, kuid ikkagi üritasin jäärapäiselt ennast järgmise CP-ni välja venitada et seal rohkem süüa ja juua, mis viis aga selleni et vahepeal ennast täiesti jõuetuks ja janusse rahmeldasin mistõttu taastumine iga korraga järjest raskem oli, lõpuks tuli mõistus pähe ja andsin alla ning tegin peatusi ka CP-de vahel et seljakotis asuva joogi/söögi järele küünitada … ehk siis järgmine kord ja seda juba 150km-il tean paremini, … kuigi jah kes teab mis sel mis iganes aastal siis üllatusi pakkumas on. 

 

(Kohustuslik toidupilt. Savuporosoppa ja rieska)

(Tõe huvides olgu öeldud, et mitte kogu rada ei kulgenud polaarjoone taga, polaaralale sisenemine  toimus raja ~7km-il nii et kokku kulges rada polaarjoone taga ~52km ... nii uhket tähist rajal muidugist ei olnud, see on Santa Village juures ... )

 

119) Sadaüheksateist

42,19422/3.57.39/5.37,9 + 18,64178/2.01.31/6.31,1 = 60,638

Kui talvepoole sügisel ilmus Stamina lehele nupuke, et 2.Tondiraba sisemaraton toimub, meenus mulle, et esimese maratoni järelkajadena ähvardati, et mine tea ehk hakkab tulema 12tunni ja isegi 24tunni jookse … kuid esialgu oli kavalehel ainult maraton kirjas. Kirjutasin siis palvekirja, et kuna rada niiehknii 6tundi lahti hoitakse siis vast ei ole sellest palju tüli kui mõned hullud kellel maraton küll täis aga hoog veel sees edasi põrutavad, et pärast jällegi hea vaadata oleks kui kaugele nad jõudsid. Tehtud-mõeldud ning nii korraldajatiim kui mina lisasime 6tunni võimaluse päevakavasse sisse.

Selge on see, et sisemaratoni või –ultra spetsiaaltreeningu tegemine üsna tüütu ja ka mõttetu tegevus on, seda enam veel hooajavahelisel ajal, msitõttu jätkasin juba novembris alanud taastumist et siis korra kuus ennast kuskil ära kurnata või põrutada … ilmselt eriti mõistlik ei ole ka selline tegevus, kuid nii ta on seni läinud.

Igastahes, maratone üle 4tunni joosta enam ei kavatse ning 6tunniga peaks 60km vähegi endast lugupidav ultrajooksja kokku saama küll … vat sellised olid ettenähtud eesmärgid. 252m ringi puhul tähendas see seda, et kui ringe 1.26 läbida saab neid enne 4tunni täistiksumist just parasjagu nõndapalju kui ette nähtud, edasi 60km poole võib rahulikumalt võtta, väikese reloadi teha ja 6tundi täis tiksuda.

Enne starti plaani Toomasele tutvustades, meeldis see temalegi ning nii me paarisrakend teele läks. Pisut elevust tekitas Jaak, kes oli kokku arvutanud, et tegelikult peaks 1.23ga ringi tehtud saama, lõpuks leppis temagi, et 1.26 on piisav.

Foto: Õhtuleht

Kuid päris nii kui planeeritud kõik ikkagi ei läinud, mingil hetkel lasin ennast kaasa kiskuda „runners high´l“ ning ringid kippusid vägisi 1.23-1.24 kanti kanduma, nii et enne maratoni täissaamist hoo mahagi olin sunnitud võtma, kuid kui lõpuks 167ringi ja maraton kokku said, näitas aeg 3tundi 57minutit ja 39sekundit … enamvähem ideaalne pakutabamine. „Runners high´ga“ kaasaminemisest tekkinud viga maksis kätte sellega, et reloadi tehes tundus igati mõnus jalg pisut pikemaks ajaks sirgu lasta kui algselt kavandatud, mistõttu viimasel tunnil kindluse mõttes mõned kiiremad ringid pidin tegema. Kuid lõpp hea kõik hea, 60km sai paraja varuga ületatud. Rõõmu valmistab see, et Toomas kõik enamvähem nii nagu plaanitud tehtud sai või et ta lihtsalt parem jooksja on ning 62,9km kokku sai.