106) Sada kuus

10 päeva ratta seljas, 1066 kilomeetrit ratast, 2x maratoni pluss näpuotsaga reibast jalgsimatka ja sörki, uued ketsid  ... ja vastamata küsimused.

 

Viis see on juba nagu kollektsioon … ehk kui internetis surfates nägin võimalust, et kahe nädala sees on võimalik oma polaarmaratonide kollektsiooni tõsta kolmelt viiele siis ei kahelnud hetkekski, et see tuleb ellu viia, aint et kuidas. Googelmapsis vahemaid mõõtes, Bookingus ööbimis võimalusi otsides hakkas kooruma plaan et seda tuleb teha rattaga … tehtud mõeldud ja nii läkski … .

Maratonid:

Sallatunturi staadioni moodi asjale oli 11.07 õhtuks kogunenud keskmise suurusega rahvahulk, kuid Salla Midnighttrail Marathoni täisdistantsi (korraldajad ütlesid, et „noin maratooni“) võtsid nende hulgast ette kõigest 14jooksjat 8meest ja 6naist.

Pooliku ja 12,5km ja mõned kõvemad maratoonarid panid stardist kibekähku minekut nii et mina jäin jooksjaterivi üsna tahaotsa … kohe selgus ka et ega see miski kerge rada ei ole, ikkagi korralik maastikumaraton, nõudlike tõusudega ja juurikaid ning kive täis singlitega. Rada oli maha mõõdetud Sallatunturi ümbruse metsaradadele kuid õnneks suusanõlvast päris üles saama ei pidanud, kuid ringi (mida tuli läbida 2x) esimene pool läks tõusvas joones enam-vähem talutavalt kuni siis umbes ½ peal pärast TP-d algas tõus, mis tõusis ja tõusis ja tõusis … sellele järgnes muidugi laskumine … olles kasutanud ultrajooksja taktikat ehk nautides tõuse kui võimalust puhata kepslesin ma laskumise osal kut kitseke mäest alla, möödudes nii mõnestki kaasvõistlejast. Staadionil laadisin pisut energiat ning jätkasin juba pisut targemana teekonda, noppides oma teel veel kolm maasikat … kuid mõõn tabas mindki, mäest alla osa enam nii kepsakalt ei läinud korra isegi kukkusin, õnneks kividest mööda, pehmele samblale … finishis selgus, et olen kohal küll neljandana kuid see-eest meeste klassi kolmandana … aeg 4.44,55. Kaasas oli 1l joogiseljakott vitamiiniveega ja kaks geeli, millest ühe enne teise ringi ränka tõusu ära tarvitasin. Finishi alasse oli jätnud endale pudeli Coca-colat, mis poole peal ära juues mõneks ajaks sära silma tõi. Korraldajate poolt pakuti kolmes TP-s vett ja spordijooki, banaani ja ütlesid küll et soolakurki, kuid mida nemad soolakurgist teavad, tavaline marineeritud kurk oli.

Fotod: Salla Midnight Marathon

 

Pärast maratoni käisin pesemas kohalikus liikuntahallis, võtsin kerge sauna … mökkisse jõudes ajatasin mökkisauna jällegi nii et saaks enne hommikusööki veelkord saunatada … ning tõesti ei ole midagi mõnusamat kui maratonijärgne hommikusaun, hommikuse õlle ja hilise hommikusöögiga. Kell 1200 toimus autasustamine, sain endale uued NewBalnce ketsid, olin õnnelik kuni pidin hakkama otsima kohta kuhu need oma rattaküljes olevate reisikottides paigutada … kohalikud laenutasid veel ühe ekspandrikummi ning pisut koormakujundust tehes lahenes seegi probleem, et hiljem jälle esile kerkida, et see jälle ära lahendada.

Foto: Salla Midnight Marathon

 

Teno Maraton 18.07.2015(Utsjoki) Maratoni konkurents oli veelgi hõredam kui see oli Sallatunturil. Kohal kaks naist ja kaheksa meest. Maratoonarite start oli kell 1100 ning seega eriti suurt kisa ja pillerkaart ei olnud. Võtsin tasa ja targu sisse rahuliku tempo ning jäin jällegi üsna niigi vähese jookskaterivi lõppu. Rada kulges sedakorda kergliiklusteel ning kui see ära lõppes siis maanteeservas, oli jällegi tõusude ja langusterohke, joosta tuli kaks ringi. Esimese ringi lõpuks selgus, et ilmselt elan selle maratoni ilma suuremate kadudeta üle ning tõstsin pulssi, mis tähendas seda, et tempo eriti ei langenud ning laskumistel hoopis tõusis pisut. Esikolmik oli ammu juba oma teed läinud, mistõttu motivatsiooni ja eesmärke otsides leidsin, et pean mööda saama naiste liidrist, et siis täitsamehena finisheerida, kui see õnnestus oli käes maratoni 37kilomeeter millele järgnes üsna tavapärane tempolangus kuid mitte suisahaamer. Finishis 4.koht aeg 3.45,03.

Teoreetiliselt oli ja ka ei olnud mul võimalust esikolmikusse tulla. Ei olnud seepärast, et kui võitja jooksis üleüldse 2.46 siis 2 ja 3 koht tulid aegadega 3.26 ja 3.32 ehk isegi ilma rattamatkata ei oleks ma tihanud aega 3.30 kanti sellel rajal püüdma minna … teoreetiliselt jälle oli võimalus seetõttu, et teiseks tulnud norrakas pani ennast kirja alles maratonipäeva hommikul, oleks ta näiteks ½ maratonile või ¼ maratonile läinud, või üldse edasi kaunist loodust vaatama läinud … kes teab, kes teab oleks minagi siis suituslõhe paki ja veel miskit ninni-nänni saanud …

Seekord lootsin korraldajatele ja ei pidanud pettuma, joogipunkte, vett ja spordijooki jagus, pressisin 10km enne lõppu sisse ka ühe geeli. Oli tõeliselt päikeseline ja palav päev.

 

Teekond: 09.07-10.07 Tallinnast laevaga Helsingisse, sealt rongiga Kemijärvele.

10.07 hakkas polaarmaratonrattamatk, Endomondost abi otsides selgub, et Garmini GPS sai sisse lülitatud 0910 peatuspaika Lappi Mysteri Cottagesse jõudmine võttis aega pisut üle 5 ja ½ tunni ja 85km. Ilm oli ilus, paigutis ja kohatis oli näha päikest, tuul puhus mõõdukas. Esimene pikem peatus sai tehtud pärast 2 ja ½ tunnist sõtkumist Kursu kandis, tutvusin tee-äärde üles pandud infotahvliga, limpsisin vett või midagi ja siis edasi Salla/Sallatunturi poole. Esimese hooga panin ööbimispaigast mööda, kuna silti mis müstilisse mökkisse oleks juhatanud ei olnud märgata. Täpsemate juhtnööride saamiseks kontakttelefonil helistades vastati kahtlaselt tuttava aktsendiga soome keeles, et tuleb tulla sildi juurde, mis Snow Pointi juhatab, pakkusin et võime ehk vene keeles edasi rääkida vastati kergendustundega, et „davai“. Nii oligi, nõnda hiljuti Soomes paremaid võimalusi otsima tulnud venelased olid Snow Pointi üle võtnud, et isegi silti veel välja vahetada pold jõudnudki. Mökki oli korralik, sauna ja telekaga(mis ainult YLE2-te näitas), puhkasin seal reisiväsimuse välja, et

11.07 maratoni hommikul Salla kandis rattaga tiirutada, poes head-paremat ja vajalikku osta. Esialgu oli plaan, et käin vaatan ka Vene piiri äärde, kuid siis mõtlesin, et tarvis on ikka puhata ja taastuda, sest et ega rongisõidu ajal ikka eriti ei maganud ja väss oli peal. Magasin hoopis mõned tunnid, et siis õhtupoolikul maastikujooksu varustuse kontroll teha ja kell 2100 Salla Midnighttrail Marathoni stardis olla.

(Kuna tulbid nii kaugel põhjas ilmselt ei õitse siis on need sealkandis õitsema pistetud)

 

12.07 pärast maratoni lõpetamist, autasustamist ja kisalounast asusin teele, et jõuda reisiplaanis ettenähtud Pelkosseniemi lähedale, et leida seal kena ja kuiv metsaalune ja reisi esimene telkimine teha. Kahjuks ei olnud mul kaasas korralikku GPSu, kus oleks sees olnud ka Soome kõrvalteed, mistõttu panin Googlis enda jaoks mahamärgitud teeotsast mööda ja esialgu 89km pikkusest teekonnas sai 116km pikkune (kokku koos Sallatunturil käimisega 121km ja 12tundi).

Lisaks sellele lõhkusin kiirel kruusateel korralikust mäest alla laskudes nii tagumise sise- kui ka väliskummi. Pärast mida tuli koormat pisut ümber tõsta ja ettevaatuse mõttes aeglasemalt laskuma hakata. Kummivahetus oli põrgupiin, sääsed ründasid igat vähegi paljast kohta, ronisid suhu ja silma … kuid igastahes enne südaööd jõudsin Pelkossenniemelle, leidsin pisut eemal külast teeotsa lõpus samblase kuid pisut ka käbise ja juurikase metsaaluse, suure põhjapõdra ja miljon sääske. Seal õppisingi seda, et telk tuleb võimalikult ruttu püsti saada, passima ei tohi jääda, kui sõlme lahti või vaia maasse ei saa, lõpeta ära mine tee üks väike ring ja tule proovi uuesti.

13.07 kuna eelmine päev oli veninud pisut pikemaks kui plaanitud, ärkasin hiljem ja teele asusin hiljem. Päeva saldoks kujunes 120+kilomeetrit, millele kulus koos peatustega aega umbes 13tundi. Lisaks sellele olin eelmise päeva ebaõnne tõttu sunnitud Sodankylast ostma igaks petteks ühe välisrehvi ning jällegi koormat ümber jaotama ja rehve ümbertõstma. Sodankyläs sai tehtud ka esimene korralik poroburksi lõuna, maitses imehää. Õhtuks jõudsin ühte tõeliselt mõnusasse metsaalusesse kus püstitasin juba selgeksõpitult ja nobedasti telgi pehme samblaga metsaalusele nii et magama jäämine oli väga mõnus … telgis magamisega on ainult see jama, et kui peaksid keset ööd pärast mõnetunnist kiiret magamist üles ärkama siis uuesti uinumine on nõksa keerulisem, ikkagi on kuskile mati alla käbi või juurikas jäänud, külmaks on läinud või imekombel ellu jäänud sääsk ikkagi kuskil piriseb. Terve päev puhus vinge põhjatuul, temperatuur 10-12kraadi.

14.07 kergem päev, vajalik oli jõuda Ivalo lähistele 88km kaugusel asuvasse Näverniemi mökkilässe. Jõudsin sinna 6 ja ½ tunniga. Mökki oli lihtne, ilma veel ja kemmerguta kuid sellest hoolimata nautisin täiega saunamajas asuvat sooja dušši, maapinnast kõrgemal asuvat voodit ja õhtusööki köögilaua taga. Puhus vinge põhjatuul temperatuur 10-12kraadi.

15.07 Hommikupoolikul näitas tee-äärne kraadiklaas 7soojakraadi. Plaan nägi ette jõuda võimalikult lähemale Utsjoki lähedal asuva Kenestupa mökkile, kus mu Teno maratoni eelne taastumislaager asus. Läbisin 112km ~10tunniga ja jõudsin tõeliselt „in the middel of nowhere next to nothing“isse. Laagripaiga püstitasin võimalikult mäe tippu lootuses et seal on ehk tuuline ja seega sääski vähem … kes teab võib-olla oligi, kuid sellest hoolimata oli neid palju, kuid kätteõpitud osavusega püstitasin telgi, uinusin kiirelt ja hiljem ei uinunud eriti. Siis sai ka selgeks, et päike ei looju kuna ööseks pilved taandusid ja telki täitis polaarpäeva valgus. Puhus vinge põhjatuul, temperatuur 10-12kraadi.

16.07 Kenestupani oli ~28km, viskasin asjad tõeliselt mõnusasse, kuid järjekordselt ilma vee ja kemmerguta mökkisse, kus vett soovitati võtta maja kõrval voolavast jõest või siis pisut eemal asuvast kraanist, kuhu vesi tuli ka otse jõest … ning sõitsin Utsjokit uudistama, käisin Norras, tegin elu esimesed endlid, enekad või šelfid, täiendasin varusid, sõin Rasigaistas poronkäristusega pizzat ja sõitsin tagasi Kenestupale taastuma, kokku tuli reisi ja lustisõitu ligi 86km, millele kulus üle kümne tunni.

Puhus vinge põhjatuul. Tõepoolest kõik need päevad mis Sallatunturist põhja sai sõidetud puhus korralik vastutuul. Vastutuul oli nii vali, et isegi paljudel laskumistel tuli vänta anda, muidu oleks lihtsalt keset allamäge seisma jäänud. Ainuke vahe oli see, et kui ülesmäge vastutuult oli kiirus 8-9km/h siis allamäge vändates sai kiiruse 12-13km/h. Hädapätaka tunne tekkis küll, kuid tuulevaikusesse sattudes või järsema laskumise korral sai naeratuse ikka lõpuks näkku ja vanderselli tunde peale.

17.07 rattavaba päev, tõeliselt mõnus ja tarvilik. Tegin kerge polkumatka lähedal asuva Kevo looduspargi metsradadel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

18.07 hommiku varavalges (tegelt oli koguaeg vara, hilis või valge valge) sõit Kenestuvalt Utsjokisse maratonile, kerge uinak õnnestus isegi teha Utsjoe jäähoki meeskonna riietusruumis. Pärast maratoni saun kohalikus ujulas ja Pub Rasigaista vastas Anni grillis Ailakasburger (poropihviga) ning  teekond tagasi võis alata. Nagu tähelepanelik lugeja eelnevalt ehk märkas oli see reisu ainuke soe ja päikeseline päev sooja 19-22 kraadi … päikselise Lapi suve toovad teadagi kohale … soojad lõuna ja edelatuuled, nii et sõit jätkus jällegi vastutuules ainukese vahega, et see ei olnud enam külm aga muidu kõik sama 8-10 km/h ja 12-14km/h.

 

(Väike keeleharjutus e. saamid õigusabi kuni viimase ajani ilmselt ei vajanud, tundra hoidis kõik suhted paigas ja ajas kõik korda nii et selle kohta ka miskit selget ja lühikest väljendit ei tekkinud).

 

Mingil arusaamatul põhjusel olin endele teinud üsna karmi tagasisõidugraafiku e. Kolarisse junabussi peale pidin jõudma 3 ja ½ päevaga, et neljapäeval juba tööl olla. See tähendas seda, et Teno maratonipäeva saldoks kujunes 42,2km jooksu ja ~105km ratast seda kõik kokku siis 17tunni ja 13 minutiga. Õnneks oli mul niipalju oidu, et suurema osa reisivarustusest jätsin Kenestupasse, varjualusesse, et see tagasi teel peale korjata. Ööbimspaik oli jällegi kuskil „in the middel of nowhere next to nothing“, uni saabus kiiresti ja läks kiiresti, kuid ilmselt tuli ka tagasi kuna

19.07  olin planeerid sõita niipalju kui torust tuleb ja jaksan. Jaksasin 183km ja 15tundi. Inaris sai jällegi miski poroburger söödud, Lapi meened ostetud ning peale südaööd kuskil jõekäärus laager püsti pandud.

Vahemaad elumärkide vahel on Lapimaal pikad, kilomeetriposte seal ei tunnistata, iga 10km taga on ainult tahvlike tee ääres mis teatab näiteks, et Kittilä 164, Pokka 60 ja nii ongi, sa liigud ja liigud aga ei taju seda sest et nagu ei jõua kuskile, taamal näed lähenemas silda üle korralikku laia ja kiirevoolulise jõe, kuid mis selle jõe nimi on … Eestis oleks sellise jõe puhul tegemist kindlasti ühe laiema või veerohkema jõega, kuid mitte Lappis, mistõttu sellistele tühistele niredele kuskil tagamaal silte külge ei kleebita … midagi lugeda sai jälle alles ca 10km pärast Kittilä 154, Pokka 50.

20.07 Viimane tõsisem rattapäev, kilometraaž 106km aega 8tundi … lõbusaks tegin elu endale sellega, et selle asemel et 2km pikem maa sõita, tõmbasid teekonna kaardil nii, et Ylläksel tõusin kaunite vaadetega teel 207meetrilt mõne kilomeetriga 403 meetrile, kõndisin üsna palju … kahjuks ei saanud aga nautida pärastist mäest alla sõitu, kõrvad tuules laperdamas, kuna ratta esipidurid olid mingil seletamatul kombel üles ütelnud nii et ainult tagumiste piduritega manipuleerides ei tihanud kiirust üle 30km/h lasta.

Ööbimispaigaks, kus ennast puutumatust tagavarast võetud riietega jällegi inimeseks muutsin oli igati hubane 7Fells Hostel, õhtust söömas käisin praegusel aastaajal sealkandis pea et ainukeses lahti oleva restoranis, mis oli puupüsti täis … lõunatanud olin Levi alpikülas sealgi olid enamus äride omanikke suveks kalale läinud ainult Subway oli lahti …

 

21.07-22.07 Inimese nägu ja olemine ees, võtsin ette viimase kerge rattasõidu, mis kulges enamasti allamäge ja juba eelmisel päeval alanud taganttuule toel Kolarisse, 35km ja ~2tundi … raudteejaama jõudes oli see suletud, avatud on see ainult nädalalõppudel, kui rongid käivad … infot junabussi väljumise kohta ei kuskil, helistan VR asjakaspalvelusse, et mis ja kuidas … ja juna ei lähe läheb junabussi, aga kustkohast ei tea aga junaasemalt kindlasti mitte kuskilt Kolari bussijaamast aga kus see on valitetavasti ei tea … rattaga junabussi valitetavasti ei saa …, eks siis tuli ise hakkama saada, kohalikke käest küsida ja junabussijuhti härdalt paluda … ei läind väga härdalt tarviski, ei pidanud rattaidki alt ära võtma mahtus niisama tavaratilasse … igastahes oli mõnus istuda bussis süüa poest ostetud küpsist ja šokolaadi ning vaadata ning mõelda, et hea et mina enam sellest mäest millest buss üles rühib üles rühkima ei pea. Junabussi viis reisijad Kemisse, kus edasi tuli mõne tunni pärast istuda ümber pärisjunasse, mis Helsingisse viis. Helsingis sain seikluste (no ei tea mida mõtlesid koormakujundajad nähes poolkinnisel sadamaterritooriumil rattamatkaselli, T tähega lipik ratta küljes autojärjekorra kõrval seismas … ) kiuste ikkagi laevale ja sealt juba vaikselt ja rahulikult koju.

Söök, kui teeäärsetest nakkilatest, Essodest ja muidupubidest ostetud poroburksid ja pizzad ning luksusliku alguse hommikupannkoogid ja praemunad  välja arvata siis leidmata kaubandusvõrgust sobivaid ja maitsvaid pudrusegusid segasin eelnevalt endale kodus hommikusöökideks kaasa kiirkaerahelvestest, rosinatest, datlitest, gojimarjadest ja piimapulbrist pudru, millele oli aint vaja peale kallata kuuma vett, läbi segada ja sööma hakata, (maitses imehää hakka või müüma). Õhtusöögiks segasin kartuli ja tatrahelbed läbi röstisibula ja peeneks hakitud vinnutatud lihaga, pisut kuivatatud rohelist ka sekka ja maitses imehää hakka või müüma. Teeäärsetest vähestest poodidest ostsin kõrvale miski tuunikala konservi ja näkileiba. Kõrvale jõin hommikuks kõik ühes kiirkohvi, õhtul maitses kõige paremini kusjuures paljas vesi.
 

Müstilised kindad... kui õlle- limpsi- ja jogurtitaara ning muu söögi sodi ja suitsupakid välja arvata siis kõige üllatavam sodi mis teeääres vedeles olid … üksikud kindad, neid oli vähemalt 30, mida märkasin … Neil pikkadel rattakilomeetritel mõtisklesin palju, kust need sinna saanud ja kellest need sinna jäänud on, valdav enamik nendest olid töökindad (üks kinnas oli roosa lapsekinnas Levi kandis), arvatavasti on need lennanud siis kas rekkameeste autodelt, olles topitud kuskile kust neid hea tankimisel võtta ja kätte panna või siis järsku olid need hoopis põdrakasvatajate omad, kes porosid tundrakarjamaadelt kokku ajades teeäärseid võrkaedu ümber tõstes neid ära kaotasid … ei tea, ei tea, ei tea kas enam kunagi rahulikult uinuda saan … üllatavalt palju oli CDplaate ja CDplaatide karpe ka … miks, kuidas … ?