Pääsküla rabas
Pärast 4nädalast taastumist algas Pääsküla raba
maraton ilma suuremate üllatusteta, esimestel ringidel lõi süda küll tugevalt ja see-eest
ka kiirelt, hingamine oli samuti kiire kuid see-eest ka sügav ning organism
töötas täiega nii et igal ringil oli põiekas.
Mida rohkemat oskad sa veel tahta,
kui aint et see asi rutem läbi saaks, kaalusin et ehk võiks selle isegi 1/2peal
lõpetada, samas mõtlesin et see seaks ohtu mu plaani Eesti Vabariigi 100.
juubeliaastal oma 100 maraton joosta. Samas jällegi oli aga selge, et lõpuni
jooksmine seab ohtu aga mu teise plaani koguda 100 maratoni täitumisel rohkem
maratone alla 4tunni, kui üle … siis jällegi mõtlesin et see balanss väga
hullult negatiivne veel ei ole. Samas perspektiiv, et järgneva kahe,2 aastaga 34maratoni
asemel 35 joosta vaja on, tundus hirmutavam ehk siis 6ringil võtsin appi viimase
õlekõrre ehk lisasin sammule pikkust ning lootsin et pealetuleva „runners high“
laineharjal lõpuni purjetada. Kuid, kuid, laine kandis mind ainult 2ja1/2 ringi,
pärast mida pidin kasutama kogu oma tahte ja muid jõude et jalg-jala ette
tõstetud saaks, mitte et jõud oleks otsa saanud, vaid jalad olid nõnda kanged et liikumisamplituut õige pisikeseks oli kahanenud, kuid kuidagi ma koju ära tulin …
Mis sellest siis noortel õppida ja vanadel
meenutada oleks … aga seda, et pärast pikemat puhkepausi ei peaks treeninguid maratoniga
alustama!
