14 September 2016

127) Sada kakskümmned seitse

Parafraseerides M. Kõlvartit - minu seebi ultranädalavahetus,


Nii 10km või maratonile otsustasin ennast kirja panna üsna hilja kuna ei olnud teda kuidas I-Viru 24tunni jooksust taastuda suudan. Sellega läks aga nõnda, et  keha hakkas end juba kenasti taastama kuid mõistus sugugi mitte, nii et kui Saadjärvel numbri külge panin ja stardikanga alt läbi sammusin unus kõik mis enne planeeritud … ehk tõusud ja järsemad laskumised kõndida tasased maad sörkida ning pisut 2tunni alla finishisse jõuda. Kui alguses veel suutsin ennast tagasi hoida ning tempot mitte eriti kõrgeks lasta siis ühel hetkel, nähes enda ees ilusat pikka ja sirget laskumist andsin jalgadele valu … ei aidanud tempot alla võtta ei vasakust kannakõõlusest läbikäinud ja saatma jäänud valusähvatsed ega krampide eelsele seisundile sarnane nõrk tunne sääre ja kintsulihastes … kõik see lõppes lõpuks sellega et tõsisemaid jooksusamme sain lõpuks tegema hakata alles Ülemiste järvejooksu nädala nädalalõpu poole. Sinnamaani sai niisama jalutatud ja rattaga sõidetud. Ülemiste järvejooksu elasin kuidagi üle ja avastasin ja kannavalugi ei tulnud hooga tagasi vaid andis tunda vaid siis kui jalg üle kivide ja kändude ning juurikate joostes väändub … metsa-alla jooksma minemisest olen siiani loobunud.

Kuna miskit hullu muud aga ka enam ei juhtunud, paningi ennast nii 10km kui maratonile kirja eesmärgiga teha pikk ultra treening-nädalavahetus. 10km planeerisin joosta alla 45minuti, et siis maraton kerge lihasväsimuse pinnalt läbida …  tuli napilt välja kuid rahul olla ei saa. Lootsin et alla 4 ½ min/km jooks tuleb kergemini … ei tulnud … aga sellele on ka põhjendus olemas, kui tahad ikka kiiresti joosta siis tuleb ka kiiresti jooksmise trenni teha … ma ei teinud üldse peaaegu.
Maratonist planeerisin seega rohkem iseloomu kasvatamise treeningut ehk esimesed 10km 6min/km siis tõsta tempot 5.20/30min/km peale kuni püüan kinni 4tunni grupi (teoreetiliselt oleks pidanud nad kätte saama enam vähem esimese ringi lõpuks) jooksen nendega kuni 30km-ini ja siis edasi panen kuidas torust tuleb ning aeg kindla varuga alla 4tunni saada.
Kohe alguses oli raske …  no ei suuda selles rahva massis ja võistlus situatsioonis tempot kontrolli alla hoida ikka läheb kiireks … eesmärgi sain 10km täidetud ainult tänu sellele, et kõiksepealt käisin 4km tualetis ja pisut hiljem märkasin  Railit, kes samuti 6min/km plaaniga teele oli läinud. Edasi juhtus aga see, et 4tunni õhupalle püüdma hakates tundusid et need ei tule ikka piisavalt kiiresti lähemale, mistõttu tempo aeg ajalt ka alla 5min/km tuli. Sain nad kätte nõksa enne Viru ringi, siis selgus ka see miks ma nende jälitamine nõnda raske oli … aga seetõttu, et nad tunduvalt kõrgemat tempot hoidsid kui 4tunni alistamiseks vajalik, nii et kui 4tunni pundis edasi joostes vend Atonen lõpuks teatas, et nüüd võtame hoo maha ja ootame kõik järgi, suutsin mina kahjuks ainult olemasolevat tempot säilitada, kuid mitte juurde panna. Sellest küll piisas et kenasti alla 4tunni tulla, kuid annab ikkagi tunnistust iseloomu nõrkusest ehk siis sellest, et ma ei suuda vajaduse korral piisavalt oma jooksu teha, mis ilmselgelt tuleb sellest et vaatan liig palju seda mis teised teevad … aga ultra see on hoolimata suurest toetajate ja kaasaelajate vajadusest üks kõige individuaalsem jooksuala üldse mis olla saab, tore on küll sammule reipust juurde panna kui teeääres lehvitatakse ja pika teekonna alguses pundis joosta, lobiseda ja nalja visata, kuid tahes või tahtmata jooksed sa siis juba teiste jooksu, raiskad lobisemisele asjatult energiat ning tekitad endale pettekujutelma et see kõik ongi nii tore ja lõbus … aga ei ole, ei ole kohe mitte, olen näinud ka kõige lõbusamal naerusuul rasketel hetketel valu ja väsimusgrimasse.


P.S. Seda, mis I-Virus kõhu untsu keeras et see miskit ära seedida ei tahtnud, ei ole siiani suutnud välja arvutada … kui meenutada siis võib-olla võis olla põhjuseks see, et ei söönud seal ühtegi  banaanii ning alustasin Coca-colaga liialt vara … ei tea ei tea, kuid kes teab. Kui miskit rõõmustavat I-Virust leida siis ainult seda, et seal jooksin esimest korda teisel poolel üle 90km, täpsemalt 91,168km. Loodan et Prantsusmaal õnnestub seda rohkem 100km poole nihutada, nii et esimese poolega väga palju üle 100 saada vaja olegi …