42) Nelikümmend kaks

Baltic Cup 100 vol.2

Siuh-lips ja Vilniuses käidud, uus isiklik 100km rekord ka tehtud ajaga:  10tundi 51minutit ja 34sekundit.  Võiks ju nagu rahul olla - läksin ju jooksma aega alla 12tunni, et hea oleks kui 11.59.59-gi saaks. Tehtud sai  tund kiiremini aga tunne on selline et, see ei olnud päris minumoodi jooks, et kuidagi nagu väsinum ja tuhmim oli olek pärast jooksu. Lisaks n.ö loomulikule kangusele on parema jala kannakõõlus kuidagi imelik ja hell, tavaliselt pole pärast ultraid ja maratone peale üleüldise väsimuse ja ümmarguse oleku miskit häda olnud.

Aga eks kõiges selles saab süüdistada kuumaverelisi lõunanaabreid -nii leedukaid kui lätlasi (lätlasedki jagasid oma 100km meistrikulla Vilniuses välja), kes kõik stardipaugust tagasi vaatamata hirmsa hooga minema panid, nii et mul puhta piinlik hakkas ja vaevu-vaevu kahel leedu veteranil niipalju sabas sörkisin, et nad silmapiiri taha ei kaoks. Kui ma eelmises postituses optimistlikult lootsin, et ehk saan ringiga iga 3-4 ringi järel siis esimest korda möödusid liidrid minust juba 2,5 ringi e. 5km järel edasi läks ringiga saamiste arvepidamine sassi kuna nii nooremaid ja vanemaid näitsikuid ja naisi ning nooremaid ja vanemaid mehi saalis must pidevalt mööda … Olin asjade sellise käiguga juba leppimas kuni teise jooksutunni sees möödusin ringiga  vahepeal juba kinnipüütud veteranjooksjatest ning märkasin, et osade kaasvõistlejate tempod on niipaljukest aeglasemaks muutunud, et kohtan neid ringil enam-vähem samas kohas või mõnda isegi pisut hiljem, mistõttu haaras mind endaga kaasa ürgne kiskjalik jahikirg ning  jooksusamme ja kehahoiakuid vaadeldes valisin välja“ karja kõige nõrgema“, et ta mõne ringi pärast kinni püüda … mida sai ka tehtud  ja nii mõnegagi ja mitu korda järjest … ehk siis esimese tunni viimase ja kuuenda tunni eel-eelviimase koha vahetasin lõpuks 28 startinu hulgas 17-nenda vastu, seljataha jäi 11 jooksjat, kelledest 6 ei saanudki 100km täis.

Ehk siis tahan öelda seda, et lasin emotsioonidel end rajal juhtida ja ei teinud oma jooksu - samas võib valutav lihaskond olla põhjustatud jooksu järgsest 8tunnisest bussisõidust, kus ei saanud piisavalt aeleda ega häälekalt ägiseda.

Rada nagu eelnevalt juba öeldud sai, oli maha mõõdetud Vilniuse Lauluväljaku parki, mida Vingis pargiks kutsutakse. Leedukate laulukaar tundub pisut väiksem ja ei ole neil ka uhket tuletorni, see-eest aga ohtralt asfaltkattega pargiteid. Igale sportlasele oli stardi-finishialas mõõdetud jupike lauda, millele said lisaks korraldajate poolt antud ja jupitatud banaanile ja sektoriteks lõigatud õunale paarile küpsisele ja sokolaaditükile ja paarile energiageelile ka oma isiklikud joogid söögid panna. Start anti paar minutit pärast kella 0700 hommikul ning nagu juba öeldud panid leedukad ja lätlased tuline jutt taga minema. Raja alguses oli kohe väike tõus, kuid tühine võrreldes tõusuga Tallinna Lauluväljakul. Tuntav tõus oli ka raja lõpu osas enne pöörangut tagasi lauluväljakule. Rajal jalutavate vabatahtlike poolt hakati mõnetunnise jooksu järel lahkesti juua pakkuma, muidu oli teeninduspunkt ainult stardi-finishialal. Suurt snäkilauda nagu meie ennast oleme ära hellitanud ei olnud, lisaks enne starti lauale laotud heale paremale ning veele ja sinisele spordijoogile pakuti mingil hetkel ka pastat, aga ei soola ega leiba ega kurki või kartulikrõpsu jms menüüs ei olnud. Nii et vägagi Spartalik üritus. Aega mõõdeti loomulikult kiibiga, kuid ringe arvestati nähtavalt ainult liidrile sellise  vahetatavate numbritega mehhaanilise tabloo abil. Kasu sellest mulle suurt ei olnud, kuna ringiga pähe saamise arvestus läks üpriski alguses käest ära.

Jooks ise tuleb tunnistada oli kõva keskmise tasemega, esikolmik jooksis alla 8tunni, võitjal Gediminas Grinius (aeg: 7tundi 21minutit ja 25sekundit) jäi Leedu rekordi (aeg:7tundi 20minutit ja 42sekundit) alistamisest alla minuti puudu. Alla 9tunni jooksis kokku 9 jooksjat.

Naiste võitjaks tuli ajaga 9tundi 23minutit ja 44sekundit endine Euroopa meister käimises Sada Bukšnienė.

http://www.baltic100km.lt/en

41) Nelikümmend üks

Baltic Cup 100km

Aeg lendab linnutiivul ja suvi on möödumas kui unenägu … mängides ja lauldes. Varsti ongi käes 21.07 ja siis on tarvis varavalgest kuni õhtupoolikuni Vilniuses 100km joosta. Suureks sooviks on hüpata ühe suure ja pika sammuga 13. algavalt 100km isiklikust (13:17 Haanja 100) 11. algavasse isiklikku, olgu selleks siis kasvõi 11:59:59. Jooksukilomeetreid on sel aastal märgatavalt rohkem kogutud kui varasemalt, Laulasmaa Ultralgi sai 168,8km kokku, möödunud nädalavahetusel (14.-15.07) ühtestki spordivõistlusest osa ei võtnud vaid läbisime vaikselt rahulikult murakaid, metsmaasikaid ja mustikaid ning võikusid süües ja tuntud ning tundmata lilli ja orhideesid nuusutades  raba- ja metsaradu, nii et jalg peaks olema kerge ja 12tunni piir alistatav. Kõikse tähtsam seejuures on mitte hullu panema hakata kuna Baltic100km nimeline üritus on ühtlasi ka Leedu meistrikaks 100km jooksus ehk siis las leedukad lippavad kuis jaksavad - ilmselt saan esimestelt iga 3-4 ringi tagant ringiga sisse.

Ühtekokku on stardinimekirjas 27 jooksjat. Jooks toimub Vilniuse lauluväljaku ümbrusesse maha mõõdetud 2km ringil. Ettevaatlike ning hoolivate inimestena nõuavad leedukad igalt startijalt tervisetõendit. Nõutasin sellise, et võin spordivõistlusel osaleda, perearstilt välja - ei maksnudki midagi. Ja lisaks veel, et kui ajad oleks klappima saanud siis oleks kogu reisi peale bussiga Tallinnast-Vilniusesse ja tagasi kulunud kõigest 12 Eurtsi. Kuid, kuna reede õhtul tuleb Vilniuses tõendeid üle anda ja materjale kätte saada siis sain muretseda ainult 6. Eurise tagasisõidu pileti, abiks seegi - kohale tuleb lennukiga saada.

40) Nelikümmend

Pühajärve jooks

Tjah, ole sa niisama rahvaveteranvahvarahvasportlane kui sa oled aga ilma spetsiaaltreeninguteta ikka kiiresti ei jookse. Seda sain ma teada tänavuaastasel Pühajärve jooksul mis tõi sedakorda läbi aegade kõige kehvema tulemuse. Ja ei saa selles mitte palavat ilma süüdistada, 2010 ja 2011 oli veelgi palavam, kui mu mälu mind ei peta. Kuna selle aasta plaanides oli ja on tõsisemalt ultrajooksule pühenduda ja Laulasmaa Ultral 168,8 km täis saada (mis ka tehtud sai) ning 100km alla 12tunni ning Poolas toimuval EM-il 24tunniga üle 160km saada (Peeter Vennikas andis pärast Laulasmaad kohustuse joosta 168,8 km) siis enamus treeninguid on olnud pikad ja rahulikud aeroobsele vastupidavusele suunatud jooksud, sekka muidugi ka mõned särtsakamad ja lühemad, kuid kiired lõigutrennid on enamasti tegemata … ja tulemus on käes, tulemus on käes, jooksin mis ma jooksin enda arust piisavalt kiiresti … aga tegelikult aga tegelikult: 54.01 e. siis kilomeeti kiiruseks 5.02. (isiklik rajarekord 48.00 täpselt). Et kui midagi positiivset asjas otsida siis mõrvartõusu võtmine oli palju lõbusam kui muidu ei nutnud ega tekkind kordagi mõtet et järsku kõnniks paar sammu. Mida peaksin sellest siis õppima – tee trenni ja jookse rahulikult kui tahad aga ära ka kiirusvastupidavust unusta, tuleb kasuks ka ultrajooksul.