94) Üheksakümmend neli

2015 esimene maraton

Kuna Valgehobusemäe ümbruse maastikumaratonide mälestused hakkavad juba vaikselt kustuma siis pean tõdema, et 17.01.2015 toimunud Pääsküla 5.talvemaraton on oma valu ja vaevaga surmkindlalt üks viimaste aegade raskemaid jookse, kui Polar Circle-il, Gröönimaal jätkus jääd vast esimesed 3km, siis Pääskülas jätkus jääd, jää- ja lumepudru 42,2km jagu. Juba alguses oli tunda, et tavapäraseks saanud 6min/km hoidmine nõuab tüki maad rohkem pingutust, kui tavaliselt. Esimesed kolm ringi kulusid vähe tahedama ja pidavama trajektoori otsimiseks, kui see selgeks oli saanud hakkas üleliigsele rabelemisele ja niisama käte jalgadega tühja vehkimisele kulutatud energiakaotus ennast tunda andma, nii et suurt kasu sellest ei olnud. Olles kinni püüdnud Marika, kes härdalt palus, et ma temalt eest ära ei jookseks, kuna teda motivatsiooni kriis äkitselt tabanud oli, jätsin targu ütlemata, et ega ma viitsigi palju kiiremini joosta, kulgesime kuni viimase ringini kenasti koos. Kui seni olin suhtunud jäänaelikutesse pisukese skepsisega siis nähes kuidas ta krõbinal mööda jääd kui Jeesuslaps üle vee sibas, olen oma suhtumist muutmas, kuid lume- ja jääsupis paistsid needki tagasi andvat, nii et … palju neid uisumaratone ikka joosta vaja enam on … . Seitsmenda ringi alguses, 0,5km peal kergel jäisel langusel, laskusin korraks suisa ühele põlvele, põlv tuikas pisut, kuid soe oli sees ja adrekas üleval nii, et kannatas joosta küll. Viimaseks ringiks oli Marika motivatsiooni üles leidnud ning tuiskas krõbinal minema, nii et ei vaadanud tagasigi, kui siis ainult selleks, et vaadata kas on piisavalt kaugele eest ära saanud ja saigi … mina jõudsin finišisse ajaga 4.18,07 … mis üllatavalt polegi selle raja kõige kehvem tulemus. Õhtul kodus kahjusid üle vaadates avastasin, et põlv kahest kohast marraskil ja hakkab vaikselt sinakas muutuma ning pühapäeval tuikas kannakõõlus nii, et pidasin targemaks diivanil lebada, täna esmaspäevalgi lonkan mööda kontorikoridore, kut vanem-mees … ehk siis libastumise ja kukkumise käigus sai ka kõõlust pisut väänatud või üleliia venitatud, kuid tundub, et väga hull ei ole Tondirabaks paraneb ära.

93) Üheksakümmend kolm

Ultras

 Kaua tehtud kaunikene ehk siis ülevaade 2014aasta ultratest.

Kuigi tegelikult ei ole seal kaunikest midagi, hoolimata sellest, et iga ultra mis enne läbitud ja sedakorda ette tõsisemalt ette võetud sai, endaga ka uue isikliku rajarekordi kaasa tõi, … kuid, kuid eesmärgid olid püstitatud kõrgemad.

Esiteks Endurance24, Espoos. Rajale sai mindud suurte plaanidega ning eesmärgiks seatud uus isiklik 24h tunni tulemus ja tulemus mis algaks 19…ga. Esimese 12tunniga tahtsin üle 100km kokku saada, et siis teine pool pisut „laiselda“ ja 90+ kokku saada. Tempo analüüs näitab, et kuni 14tunnini püsisin kenasti graafikus, 12tundi = 101,8km … kuid siis saabus tavaline 14-15tunni mõõn, millest seekord ei õnnestunudki välja rabeleda, proovisin nii tomatimahla, kuuma supipuljongit, topelt laks geeli, ketsivahetust, kuiva särki … mitte miski ei aidanud ning ootused ja lootused muutusid järjest lahjemaks … uus isiklik ilma 19…ta, üle 180ne, üle 170,493 … kuniks jäi pidama üle 168,8 e. 4ja maratoni peale, tulemuseks kogunes lõpuks 169,675km … ei teagi mis saatuslikuks sai … vihma ju ei sadanud, vastutuult ja tõuse ei  olnud …

LaulasmaaUltra võtsin kergelt, kuna nädal enne olin käinud Spitsbergeni maratonil ning seetõttu teadsin, et Laulasmaaks ära ei taastu ning niisama veri ninast välja ennast kurnama minna ei ole  ka mõtet.

2.august ja Cesis Ultra Trail, Lätis. Kõrgeid sihte ei seadnud, kuna rajakirjeldus lubas järske tõuse ja metskits-, salaküttide ja -kalameeste radu. Plaan oli, et 10tunniga võiks ära teha, tuli 10.19,09 … mõned minutid võib ju ajada rajalt eksimise kraesse, kuid ülejäänus tuleb süüdistada nõrka ettevalmistust, alates – leitsaku mitte talumisest, lõpetades liiga vähese joogitagavara rajale kaasavõtmisega kuigi oli teada, et TP-d asuvad üksteisest 16-26km kaugusel … kes teeb, see õpib kui kunagi veel sinna minna, siis olen targem.

1.november ja Haanja100 … see ehk läks üle ootuste paremini, kuid mitte nii hästi, et täiesti rahule jääda. Plaanides sai endale eesmärgiks seatud, aeg alla 13tunni olgugi kasvõi 12.59.59 … selliste mõtetega sai ka rajale mindud … kuid kuid jällegi, eks ole plaanid ju selleks et pärast vaadata mis untsu läks, mitte selleks et neid järgida. Jalg tundus kerge, tõusud veel lauged, hakkasin mõlgutama mõtteid ajast alla 12tunni, kuid mõtteiks need vaid jäid sestap et saabus õhtu hämarus ja pimedus, mis viimaseks kolmeks ringiks tempot ikka kõvasti alla võtsid, saagiks seda korda siis 12.18, 26, plaan sai täidetud ja õlu välja teenitud!

VÖU-ks oli kindel tahtmine 100km täis saada, enesetunne oli hea kilomeetrised ringid möödusid kut unenägu, … kuniks kuniks kõht 8tunni lõpuks enam head ja magusat seedida ei tahtnud ainult mulksus ja murises ning seetõttu 00 peatuse pidin tegema, kus kulus kellajärgi vaadates enam vähem täpselt 1km jagu aega, järgmistel ringidel ei tahtnud kohe mitte miskit süüa ega magusat või maitsega juua, limpsisin paljast vett, energiat sellest aga ei saa, jõud kadus, sörkjooks asendus ka aegajalt kõndimisega, viimaks pani keegi kuskil sees tule põlema ning viimased 1-1½tundi sai jälle tasa ja targu jalgadele valu antud …, kuid mis läind see läind ja kirja sai 98,2km, uus isiklik rajarekord kuhjaga ületatud, kuid plaan täitmata, õlut ei antud.