59) Viiskümmend üheksa

Kuidas ma Romssas e. Tromsos Midnight Sun maratoni jooksin

Kui ma reede 21.juuni hommikul Romssa poole teele asusin tekkis vahepeal tunne, et kuskil on keegi, kes ei taha, et ma Romssasse maratoni jooksma jõuan. Nimelt lennujaama jõudes avastasin, et ei ole mul kaasas ei pileteid ega muid tähtsaid pabereid mis reisimise kergemaks teevad. Kuid korraliku reisijana oli mul piisavalt aega, et tagasi koju jõuda. Vahepeal tekkis tunne, et koju võin ju jõuda, kuid õigeks ajaks lennujaama tagasi küll ei jõua, kuna tekkima hakkasid ummikud, kuid tagasi lennujaama poole sõites olid ummikud lahenenud. Oslos Kardemoni linna lennujaamas oli mul aega Romssa lennuki peale jõudmiseks 40 minutit, kõik oleks ju olnud vinks-vonks, kuid Oslo-Romssa lend on ju siseliini lend e. see tähendas seda, et pidin ennast uuesti lennujaama sisse möllima – koos kõigi teistega e. läbima ka turvaväravad jms. igatahes jõudsin Romssa lennuväravasse 5minutit enne  väljalennu aega – et seal lugeda, et lend on delayed ning mul aega küll. Nii et see, kes iganes ei tahtnud, et ma keskööpäikese all maratoni jooksen kaotas, ahahaaa!!! 

Romssa ise oli aga täitsa OK linn, 70000+ mõnisada elanikku, (kergeusklikele võib jääda mulje, et ½ neist on erinevat värvi värvilised, kuid tegelikult nii päris ei ole, norrakad on päeval lihtsalt tööl ja neid ei ole näha eriti). Kekslinnas klaasi ja betooni vahel on veel säilinud puitmajad, elurajoonides enamus ikkagi veel puidust, uuemad ainult kuidagi kastide ja kuubikute, rombide ja ristkülikute moodi e. arhitektid on oma moodsaid fantaasiaid välja elanud.

 

 

 

 

(Viimase kahe pildi puhul arvasin et ehk oleks targem plehku panna, mine tea et kas mõni järjekordne Norra Breivik planeerib sedakorda maratonikeskuses gaasirünnakut, kuid ... ei, kes ta oli ja mis ta tegi jäi mulle selgusetuks)

Maratoni start anti kell 2030 22.juuni õhtul,  mistõttu oli mul põhimõtteliselt pea kaks päeva (mitte polaar) aega linna peal jalutamiseks, ja seda ma ka tegin. Asja muudab aga trikikaks see, et kui linna rohkem näha tahad kujuneb jalutuskäigust korralik mägironimine ja nii juhtuski. Igatahes oli mul esimese päeva õhtuks jalad kut pakud all. Maratoni päeval mõtlesin, et niipalju ei jaluta vaid otsin kena pargi ja pargipingi ning leban seal ja kõlgutan niisama jalga, kuid oh häda - vihma hakkas sadama mistõttu jalutasin kauplusest kauplusesse, otsisin maratonikeskusest peavarju kus aga sai e. siis kogunes ka selgi päeval parasjagu jalutuskilomeetreid. Maratonistarti seega eriti suurte plaanidega ei läinud, mõtlesin, et kui alla 4tunni saab on jälle hea. Seda enam, et kuigi rada kulges linnatänavatel ja lõpupoole paistis olevat ka üsna lauge, oli alguses tarvis kaks korda ületada ilmatuma kõrge kaarega sild (Tegin seda ka jalutusringi tehes, pisut isegi kartsin).  Kui start sai antud, pistsid väljamaalased karjudes punuma kut pöörased, mina hakkasin vaikselt tiksuma. Sillast sain esimest korda üle ilma probleemideta mis pani mind mõtlema, et kui teist korda ka kenasti üle silla saab, siis pistan ka punuma. Saingi - nõksa pärast teistkordset  sillaületust oligi 21,195km täis, aeg seal 1:58:25. Jõudu oli tuju oli ok, panin plagama. Vahepeal andsid indu juure, tunnikese või rohkem aega hiljem lahti lastud ½ maratoni jooksjad, kes minust mööda hakkasid silkama, kuniks ma neist ise mööda hakkasin jooksma. Igatahes olin ma finišis ajaga 3:47:04, mis tähendab seda, et panin teise poole 1:48:39-ga, alguses arvasin, et tegemist ka uue isiklikuga, kuid ei, olen jooksnud 3:45:56. Kui oleks teadnud, et asi niiväga hull ei olnudki pigem hoopis hea poolne oleks üritanud uut isiklikku joosta aga vat ei teadnud. Finishis pakuti kohaliku õlletehease limonaadi, millest üks maitses kui Limonaad limonaad, oli ka banaanimaitselist jõin kõike mis anti.

Kuna kokkuhoidliku inimesena planeerisin oma elu pärast maratoni nii seada, et hotellis tuba ei võta vaid ootan ära viimased finisheerijad, söön junkfoodi ja lõpuks jalutan lennujaama siis edasi kulges elu ääretult aeglaselt, aeglaselt jõin limpsi, aeglaselt vahetasin riideid, aeglaselt otsisin söögikohta aeglaselt sõin ja hakkasin aeglaselt lennujaama poole kõndima. Olles eelnevalt valinud välja sirgeima tee lennujaama, tuli mul vaatamata joostud maratonile ennast järsematest järsemaist tänavaist üles venitada, kuid sain sellega ilma suurema valu ja vaevata hakkama, nii et kui ma lõpuks lennujaama jõudsin lebas seal pinkidel ja põrandatel teisigi kokkuhoidlike maratoonareid, kuid sellest hoolimata leidsin eneselegi nurgakese kus tukkuda. Tagasilend kulges juba palju rahulikumat kui Romssasse lend seda seetõttu et Kardemoni linna lennujaamas oli mul aega 9tundi Tallinna lennuni, kui varasemalt olin arvanud, et käin vahepeal Oslo linna vaatamas siis kohale jõudes sadas vihma mistõttu selle plaani maha laitsin vaid rahulikku kohta otsima hakkasin et pisut tukastada. Lõppes see kõik sellega, et kõikse rahulikum tukastamiskoht leidub terminali väravate (35-37)juures  kust Estonian Air-i peale minnakse, pole seal poode ega väljamaalasi see-eest vaikus ja rahu ning WC.

Jaanituld ei teinud kuid see-eest panime lennujaama vastu tulnud Kai´ga suvilas saunale tule otsa, otsisime sõnajalaõit e. käisime ööpimeduses (võrreldes Romssa polaarpäevaga valitseb meie jaaniõhtul ikkagi pilkane pimedus) saunavihta tegemas, limpsisin lahjasid alkoholiga jooke ja magasin ennast välja.

Järgmisel või mõnel muul järgneval aastal peab jälle Romssasse minema, sedakorda augustis, et osaleda sealsel 50km mägiultral, et saaks järjekordse vimpli polaarmaratonide vestile õmmelda, nüüdseks on neid juba kaks.

58) Viiskümmend kaheksa

Rünno Ruul ründas ja ruulis Laulasmaa Ultral

Eesti muidu nii stabiilset ja vaikset ultrajooksumaailma raputas möödunud nädalavahetusel virgutav ja värskendav maavärin mida liialdamata võib nimetada selle aastakümne et mitte üleliia emotsionaalseks minnes öelda aastatuhande sentsatsiooniks.

Ja nimelt, Rünno Ruul kes on pugenud malbe ja ohutuna tunduva alias´e – Roosa Mehike taha, ründas Laulasmaa Ultral kõiki eelarvamusi ja kahtlusi ning viis täide oma lubadused tulla maratonidistantsilt esimesena ning joosta täisdistants e. 4maratoni läbi alla 15tunni.

Roosa Mehikese jooks ei saanud Laulasmaal ei teistele osavõtjatele või pealtvaatajatele mingil juhul jääda tähelepanuta. Oma arust asjatundjatele tundus tema minek enesetapurünnakuna teistele jäi silma tema kirev soeng  ning värvikas jooksuvarustus.

Olles ise sedakorda ametis jooksu peakohtunikuna omasin jooksu ajal ka rohkem ülevaadet Roosa Mehikese tegemistest ja toimetamistest rajal. Pean tunnistama ega minagi alguses tahtnud uskuda, et Rünno päristäpselt teab mida teeb, kuid Meremõisas vabatahtlikuna abiks olnud Siret Ruuli kindel veendunud usk Rünno võimetesse ning väike ülevaade mehe varahommikustest ja õhtupoolikutest kodustel jooksuradadel, hommikusest peedimahlast ning Rünno 3:36-ga pärast esimest maratoni, (mille ta läbi 3:17)joostud teine maraton ning Rünno selge pilk ja kindel samm, panid mindki lootma ning veidi hiljem ka uskuma, et midagi suurepärast on sündimas.

Hetkel, kui seda juttu blogisse kirjutan ei ole mul kahjuks ees aegu kõikidest TP-dest kuid arvatavasti oli Rünno 100miili aeg  14tunni ümber, mis on igati võite vääriv maailmaklassist tulemus, näiteks võib tuua selle, et tänavu aastane Rootsis, Täbys joostud 100Mile Extreme Challenge võideti ajaga 16:54 ning kiiremini on selle raja läbinud vaid Rootsi ultratuus, 100km 6:28 läbinud, Jonas Buud 2010aastal kui sai ajaks 12:32. Taby Extreme toimub  10km-isel metsaringil, mis igati meenutab Laulasmaa rada, võib-olla koguneb 16ringi peale seal  pisut rohkem tõusumeetreid, kuid igatahes ei ole seal Keila-Joa pargis treppidest ja järsust jõepervest moodustuvat takistusriba nii et nii et …

Rünno enda sõnade kohaselt oli ta 100km täis ajaga umbes 8:20, viimasel aastakümnel on  8:20-ne kandis käinud ainult Vjatseslav Koshelev 2011aastal ja Peeter Vennikas 2003 ja 2004aastal. Usun ja loodan, et alates 1994aastast püsiv Peeter Kirpu Eesti 100km rekord 7:34,21 ülelöömiseks ükskord piisavalt jõukohane on ning Eesti rekordi algusnumbergi vahetub.  

Selge on see, et Eesti ultrajooksukogukonna lootused ja ootused on pärast sellist emotsionaalset laksu kindlasti laes, kuid-kuid egas ultrajooks ole tare taga võpsikus niisama sörkimine. Mistõttu rõõmustas mind väga kui Peeter Vennikas pühapäeval enne jooksu lõppu ja autasustamist Rünnol nööbist kinni võttis ja pika vestluse maha pidas. Aga ilmselgelt teab Roosa Mehike isegi väga täpselt mida ja kuidas ta tegema peab kui  lubaduses mis antud 100% täidetud sai.

Rünno tegemiste kõrvale pakkus kogu jooks häid emotsioone ja lustimist.  Heameel on  nii osalejatearvu suurenemise kui ka taseme tõusu üle. Kui esimesel Laulasmaa Ultral oli tulemuse kirja saajaid 35 ning III koha võitmiseks (tagasihoidlikult mina) ei pidanud isegi 4maratoni kokku saama ning 2012aasta 47 lõpetaja seas oli 6 täispika jooksu lõpetajat siis käesoleva jooksu starti ilmus kokku 76 jooksusõpra, kellest 12 said kokku 168,8km nende hulgas ka 3 naist ning viimasena 4maratoni kokku saanud Kadri Sepalaane aeg oli 14minutit kõvem kui möödunud aasta viimasel (tagasihoidlikult mina) täisdistantsi lõpetajal. Rõõmustas ka lätlaste (Läti jooksjate kodukas www.noskrien.lv ) arvukas osalemine ning Norra kõva taseme ultrajooksja  Per Audun Heskestad´i osavõtt, kelle tegemistel hoiab silma peal ka norra ultrajooksu lehekülg http://www.kondis.no/ultra.127695.no.html.

Aga millega ma ise siis hakkama sain: ise nagu enne kirja sai pandud olin jooksu peakohtunik, mis kujunes välja selleks, et olin Meremõisa stardi- ja finiši alas laiaprofiiliga ettevõtja ehk üritasin kirja panna jooksuringe, teha pilte, anda kätte lõpetaja diplomeid ja nänni, tõsta ette pastat, suppi, putru pakkuda kohvi ja teed ning puljongit , kisselli ja kakaod. Lahendada tuli ka ringide lugemisest tulenevaid ebakõlasid arvestustabelite ja jooksjate enda arvepidamise vahel. Loodan väga, et kellelegi vähem ringe kirja ei saanud kui nad väärisid. Tuleval aastal peaks elektroonilise ajavõtuga asjad paremini laabuma. Jajah ning auhinnatseremoonial kuulutasin välja ka võitjad.

Ning lisaks kõigele muule käisin vahepeal ka Harku järvejooksul, kus tegin uues isikliku rajarekordi, millega said vististi hakkama kõik kuna rada oli sedakorda 200m pikem, stardi vastaskaldal ei keeranud rada mitte enam kohe järvekalda roostiku vahele ja sooservale vaid keerutas pisut külapeal ringi. Aeg 28.40, mis teeb 1km kiiruseks 4.22min/km, ehk siis minu paremate sprindipäevade tase, kui maraton oli veel aukartust äratav distants ja ultrast ei teadnud ma midagi.

P.S Ühte ütlen ma veel, et vabatahtlikuna Laulasmaa Ultral on igatahes raskem olla kui jooksurajal joosta, kogu aeg muretse, kesse tuleb ja kuhu poole läheb, kas number  ja ring sai kirja. Vahepeal oli tunne nagu oleks restoranis ettekandjaks kes tellis putru, kes pastat, kellele ei kõlvanud puljong kes pahandas, et miks köök suletud ja sooja süüa ei saa … kui jooksjad vaid teaks kuidas me neid Eesti ultratel tegelikult poputame ja milliste spartalike tingimustega müstilisel „mujal maailmas“ toimuvatel ultrajooksudel enamasti kokku puutub  siis … aga noh mis ma virisen elu on ju lill ja emotsioon on laes. Nii et enne kui mul jalad jooksmisest  tagumikuni  ära pole kulunud näeb mind ainult Laulasmaa Ultra rajal mitte leti taga. Mis ei tähenda seda, et jooksu ettevalmistusperioodil ma asjatoimetustele  käsi külge ei paneks.

P.P.S Eile s.o.18.06.2013 pärastlõunal oli mul intensiivne vestlus solvunud ultrajooksuveteraniga, kes juhtis tähelepanu mõningatele puudustele minu sissekandes - paranduse viisin sisse, kuid unistusest, et kunagi paraneb ka Eesti 100km rekord ning rekordinumber algab 6-ga ma ei ole nõus loobuma.

57) Viiskummend seitse

Hiiumaa Maraton e. "aeroobne" nädalavahetus

Möödunud nädalavahetusel (s.o.31.05-02.06) veetsin pikema „aeroobse“ nädalavahetuse ehk sõitsin ja jooksin ringi, Hiiumaal. Sõitsin ringi rattaga ja jooksin III Hiiumaa Maratonil. Plaan rattaga Heltermaalt Kõppu maratonile sõita tekkis sama kiiresti kui tekkis mõte Hiiumaa Maratonile minna. Kui mõnedele jäi mulje, et ma suisa Tallinnast Hiiumaale sõitsin siis nii hull ma nüüd ka ei ole.

Valisin teekonnaks Heltermaalt Kõppu, risti läbi Hiiumaa kulgeva maantee. Oi seda tühjust ja rahu mis ratturit seal üllatas, kui Heltermaalt Käinani veel neli-viis autot mööda ja vastu sõitis ning teeääres ka politseinikud tukastasid, siis Käinast edasi Kõpu poole viival maanteel valitses enamasti vaikus ja linnulaul. Kuigi olin ennast tööjuurest varem ära nihverdanud siis mitte piisavalt vara, et 1600 praamile jõuda mistõttu pidin ka esialgse plaani, mis nägi ette ligi 60km rattasõitu Kaleste telkimisalale, pisut ümber tegema ning ööbimiskohaks tuli valida RMK Leemetsa lõkkekoht keset Hiiumaad.

Nagu juba enne öeldud valitses tee peal vaikus ja linnulaul, kui hästi meenutada siis vast üks auto minust ka mööda sõitis ning üks veel siis kui juba metsa alla olin keeranud ning vist ühte kuulsin möödumas ka hiljem, kui olin juba telki pugenud. Kuid sellest hoolimata ei tundnud ma ennast seal üksi, tegevust andsid enamasti sääsed, mille vastu aitas ainult targasti kaasa pakitud OFF sääsetõrje suits (seda niikaua kui ta suitses, nii kui otsa sai nii olid nad veel suuremate parvedena ja veel vihasemalt tagasi) ning internet mille levi oli parem kui mul linnlähedal maal asuvas suvilas (Elisa inimestel oleks tarvilik natuke Eesti kaarti uurida ja rohkem pingutad, et ka linnalähedal maal internetilevi parendada, ei ole seda ju ainult sääskedel ja metssigadel tarvis). Ööpimeduses, kui linnulaul hetkeks vaikis, äratasid mind aega ajalt telgi ümber toimuv sagimine, kes need olid ja mis nad tegid, ei ole teada, kuid üks neist igatahes lasi ühe korraliku kärtsu peeru. Koiduvalguses hakkasid aga jälle linnud laulma, üks ei laulnud vaid sõna otseses mõttes plärises meloodiliselt, siis vahetas kohta ja plärises meloodiliselt natuke eemal  ja siis jällegi telgi lähedal sama kohapeal tagasi.

Hommikul jätkasin teekonda maratonile, esimesi päris inimesi nägingi vist alles Kõpu tuletorni juures, kui mitte arvestada paari mööda sõitvat autot, mida ilmselt juhtisid inimesed.

Edasi siis number kätte, jooksuriided selga, soojendus rattasõiduga tehtud ja saigi hakata starti ootama, kui veel mõni aeg tagasi olin optimistlikult arvanud, et kui natuke pingutan siis jooksen kergelt esimese poole nii nõksa alla 2tunni ja siis katsetan nõksa kiirusvastupidavust ja üritan joosta teise poole kiiremini ja saangi maratoni näol kätte kerge aeroobse pika treeningu – aga Kõpus ja ilmselt kogu kaunil Eestimaal valitsev leitsak ei tõotanud selle plaani kerget täitumist ja nii läkski. Alguse esimesed kilomeetrid kulgesid kaasvõistlejaga spordijuttu puhudes mispeale 10 km peal avastasin, et kui see asi nõnda edasi läheb siis alla nelja tulemust küll ei saa. Panin plehku, mis ei olnud kerge, kuna alla 2tunniga poole peale saamiseks vajasin kiirust alla 5.30min/km, pole ju teab mis tempo aga leitsak ja kolm nädalat tagasi joostud 24tunnine ots seda kergeks ei teinud. Kuid sellest hoolimata olin 21,1 peal ajaga umbes 1:59:48 ja kohaks teatati 41. Ehk siis kuna 12 sekundit puhvrit erilist tuge ei pakkunud tuli sama tempokalt edasi rühkida, meenus veel lõpu tõus ja pikk päikeseline sirge ning enesele armu andmata mõõtsid jalad kilomeetreid ning iga posti juures kalkuleerisin kas jõuan alla 4 või ei jõua, 10km enne lõppu suutsin välja arvutada, et kui kõik hästi läheb siis 3.58 peaks koju jõudma. Ja nii enam vähem juhtuski, kuid aeroobsest treeningust ei olnud enam juttugi, pulss on korra isegi 179 peal käinud, kahtlustan finiši tõusu, teise poole keskmine 159.

Aga see ei olnud ju veel kõik 2 ja ½ tundi taastumist, supi, räimefilee ja õllega ning tuli asuda tagasiteele Heltermaa poole, mõtlesin et sõidan kaua jaksan ja siis keeran metsa alla külili. Jaksasin 3.08 ja 51km (vahepeal sõin pirukat ja jõin Tõmmut Hiidu, kui mitte kogu maailma siis vähemalt Põhja-Euroopa kõige üksildasema mälestusmärgi juures e. Hiiumaa esimese laulupeo toimumispaiga tähise juures. Siis sõitis mööda ka üks punane auto, mis ole enne teisele poole sõitnud)

päris Heltermaa lähistele, nii et hommikul jäi sõita ainult 4km ja hea oligi, sest et rohkem ei oleks vast suutnudki. Nii läbi omadega nagu ma pühapäeva hommikul olin, ei ole ma veel olnud isegi peale Steenbergeni MM/EM-i. Ei maitsenud söök ega jook, istuda ei olnud hea, seista ei olnud üldse hea, pikali ei olnud hea. Kui lõpuks suvilasse sain, ei olnud hea, kui koju sain ei olnud seal ka hea. 

Praegu on juba hea.