"Happy Happy Joy Joy" by Stinky Wizzleteats | The Ren & Stimpy Show

115) Sadaviisteist

Happy-happy joy joy, happy-happy joy,

ehk Vana-aasta teatemaraton. Konkurentsiameti jooksutiimi moodustamisega sai alustatud koheselt kui nupuke teatemaratonist Stamina lehele riputati. Paar/kolm /neli aastat on amet saatnud osalised Satmina jooksu/kõnni sarjale, nii et mööduval aastal suisa 4 tiimi väljas oli … 8,44 km talvekülmas tundus aga arvatavasti liialt hirmutav, mistõttu kolmanda korruse kabinette mööda käies õnnestus meelituste ja ähvardustega 5-ne kamp hädavaevu kokku saada, kus minu osaks siis esimese etapi läbimine ja teistele ülejäänud neli etappi ehk 33,75 km. Motivatsioonipaketina pakkusin välja kohupiimatordi juhuks, kui võistkond mulle kas ära teeb või siis aja alla 4tunni saab.

Võistlusnädala alguseks sai võistkonna liikmetele laiali saadetud ülesanded mida igaühel siis rajal täita tuleb, kellele ring üle 50minni kellal alla 50minni vastavalt võimetele, millest ülevaade tänu iga esmaspäevastele ühistele jooksutreeningutele või jooksukarjääri jälgimisele mul tekkinud oli. Vastuseks sai haleda ja härda kisa ning otsuse tort endale ise ära osta hoolimata sellest mis tulemus tuleb ja üleüldse võiks ma inimeste kiusamise ja neile pingete peale panemise ära lõpetada kuna jooks see on chill. Anti teada ka neid tabanud külmetustest, meelekindluse kadumisest jne. jne. Ei aidanud usu tugevdamisele ja jõuluime sündimisele kaasa ka mu lubadus neile jooksurajal jänest teha …

Igastahes 20.detsembril läbi vihma ja jõulutulede säras Vana-aasta ja Teatemaratonile sõites arvutasin välja, et pean suurema puhvri kui esialgu planeeritud esimese etapiga sisse jooksma, kuid samas peaks nõnda palju jõudu ikka alles jätma, et lõpuni vastu pidada ja endalegi eesmärgiks seatud aeg alla 4tunni kätte saada … . 

Tehtud -mõeldud esimene ring lendas kut linnutiivul aeg 40.54, vahetusalas kiip üle-antud sai teise vahetuse jooksja Iffiga püstitatud eesmärkide poole rühkima hakata, 

Foto: Sportfoto.ee

vahetusalasse jõudes olime Iffiga esialgset plaanist täpselt 1minutiga ees … kuid siis kuid siis … kett katkes ning pidin üksinda teele asuma. Olles eelmise ringi küll pisut aeglasemas tempos läbinud kui tavaliselt võisin kolmanda ringi ettejookstud puhvri tõttu võtta samuti rahulikult, kuid mitte nõnda rahulikult kui oleks seda kolmandale vahetusele tempot tehes teinud. Mistõttu neljanda ringi alguseks oli minu isiklik puhver juba piisavalt suureks kasvanud, et mitte muretseda lihastesse kogunenud raskuse pärast vaid üritasin arvutada kas tiim kohupiimatordi ikka välja suudab võidelda kuna vahetusalas olin rõõmusõnumit kuulda saanud, et kolmas vahetus on küll väikse viivitusega kuid siiski teele läinud. Viienda ringi lõpuks andis esimese ringi meeletus endas juba nõnda palju tunda, et vaatasin et päris kõndima ei hakka, aeg ajalt selja taha vaadates tundus ja ei tundunud eemalt paistmas tiimi ankrunaine kuid kindel selles ei olnud kuni siis finishijoont ületades ta tuli ja sekundiga mööda pani, olles oma etapi jooksnud pea 4minutit kiiremini kui arvata oskasin. Kuid eks sellel ole ka oma põhjus kuna tegemist iseseisvalt treenijaga kelle arengule pole nõnda tihedalt silma saanud peal hoida kui ülejäänud kolmel hoolealusel. Kui kõik oleks läinud nii kui peab oleks ma tiimilt tegelikult haledalt tappa saanud, kuna kolmanda vahetuse tagasilöögile vaatamata jooksid kõik enam-vähem nõnda nagu neile plaan ette nägi v.a siis viimane vahetus, kes kastanid tulest lõplikult välja tõi.

Foto: Ivo Jaama

Lõpp hea kõik hea! Tordid söödud, jalad terved! 

114) Sadanelitesit

Mispo Talve maratonid e. Eesti talvemamaratoni pealinn Vändra

Nii nagu eelminegi aasta võtsin novembrikuu endale puhke ja väikevigastuste ravi kuuks kuid kuna eelmine aasta ei olnud mul ambitsioonikat plaani oma +4tunni/-4tundi maratonide balanssi parendada, siis sel aastal otsustasin juba varakult, et Vändra maratonihullusega kaasa ei lähe vaid jooksen laupäeval ühe kergejalgse alla 4tunni maratoni … kuid juhtus nii, et laupäeval pidin hoopistükkis matustele käima, mistõttu ennast kärmelt pühapäevale ümber registreerida tuli.

Igastahes, kui pühapäeva hommikul Vädrasse jõudsin ja endamisi arvasin seal korralikku santlaagrit eest leidvat,  oli pilt hoopis teine. Maja oli hoopistükkis täis näost säravaid, teotahtelisi jooksulustist pakatavaid ja õnnelikke jooksjaid (ilmselgelt „laksu all“), kes oma plastilisi ja imehästi liikuvaid ja mittekangeid lihaseid hoogsate soojendusharjutustega  demonstreerisid ja rõõmsalt ringi sagisid ning õhtust/öist pidu ja pillerkaart kiitsid … õues aga sagis tormituul ja vihm. Sagis ja sasis puid ja põõsaid ja kergemaid jooksjaid nõnda et toas oli oluliselt parem ja perspektiiv sellest kõigest veel puhta ja kuivana välja tulla tundus üsna lootusetu. Kuid nagu meentustest aru võis saada oli laupäeval veelgi hullem olnud … päeva lõpuks tuleb tunnistada et ei olnudki pühapäevane päev tegelikult jooksmiseks väga hull, nii et oleks kergema ketsiga ja õhema jopega ta ka ära jooksnud  … aga see selleks. Stardist saigi siis minema pandud 3.59,59 mõtetega ning kuna nüüdseks juba vanemaks ja tasakaalukamaks saanud leidsin ruttu, tempo 5.35-5.40min/km igati turvalise ja piisava olevat, et raskemateks hetkedeks kerge puhver vahele kasvatada. Viimase ringi alguseks oli puhver kasvanud 4minuti pikkuseks, mille ka agaralt ära kasutasin kuna novembrikuised vähesed jooksukilomeetrid sammu rajal lühikeseks ja kangeks kiskusid. Huvitaval kombel olin sedakorda jällegi nagu viimatisel Pääsküla rabamaratonil, viimane jooksja, kes aja alla 4tunni sai … seega nüüdseks 57 maratoni joostud, 24 neist alla 4tunni 33 üle, ehk siis järgmised kümme maratoni ilmtingimata vaja alla 4tunni joosta … alates siis Vana-aasta maratoni ja lõpetades Tartu Sügismaratoniga või … eks näis palju neid järgmine aasta koguneb. 

113) Sadakolmteist

Kadunud ketsid 

Heategev Pääsküla 7. Raba Maraton läks kut lepse reega pea nii nagut sai planeeritud, enamus ringe 24minni alla ja ümber ning korrektsiooniks üks kiirem tsutsakas … aga vahetusketsid mis telgipõrmandale said jäetud peremehe tagasitulekut ootama läksidki oma teed … kahju, selle talve maratonidele oleks taht neid ikka igaks petteks varuks kaasa võtta … a mis sest, las minna, saabki uued osta, uusi asju ikka hea vaadata ilusad ja puhtad, kulumata ei haise pori ja soki järele, võiks nad sinna karpi jättagi … 

112) Sadakakasteist

1tuba/2ööd = kolme toaga, sauna ja köögiga tiigiäärne maja.

Veel septembri lõpus olin üsna kindel, et pärast oktoobri alguse Sigulda maastikumaratoni ma Haanjas 100km küll ei viitsi joosta, teen hoopis sprindidistantsi … kuid mõtlesin et ootan otsustamisega kuniks Sigulda tehtud ja kahjud hinnatud. Siguldast sain hoolimata alguse raskustest lõpuks üsna positiivse emotsiooni kuna suutsin joosta tõusvas tempos ning taastuminegi tundus libedasti sujuvat. Nii paningi ennast lõpuks ikka Haanja jaoks ultrale kirja. Tehtud-mõeldud … pärast ultraintervalchallengit mõtlesin aga nii, et Haanjas jooksen kuniks valus hakkab ja siis vaatan palju on veel jäänud ja siis lähen kas sauna või punnitan lõpuni.

Bronnisin endale ööbimiseks toa Mi Sanna nimelises puhkemajas. Reede õhtul Mi Sanna jõudes selgus et 1tuba/2ööd võrdub hoopis terve maja koos sauna ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga … andsin oma suurest õnnest ka Facebooki kaudu teda kuid seltsilisi endale ei saanud … samas tuli mitme toa omamine kasuks kuna üle tee asuvasse Haanjamehe tallu olla majaperemehe sõnul raamatupidamisettevõtte töötajad pidutsema tulnud … tundus ohtu … aga poole öö peal pidin tuba vahetama ja uksed vahepealt kinni panema.

Laupäeva hommikul oli maa kaetud valge jääkirmetisega, kuid tundus tulevat kuiv ja päikeseline päev. Sellest innustust saades arvasin, et peaks ikkagi üritama ajaga alla 12tunni sauna saada, mis tähendas 48minutit ringile ... selliste plaanidega teele mindult saabusin esimeselt ringilt koos Ollega natuke peale 41minutit, järgmisedki ringid möödusid 3-4 liikmelises seltskonnas millesse kuulusid peale Olle veel Vilve ja Erik tublisti kiiremini kui planeeritud. 

(Leia pildilt 10 erinevust)

Fotod: Võrumaa Spordiliidu pildigalerii

Kuuendal ringil püüdis plaan mu kinni ning ringiajad hakkasid sinna 48minuti kanti ja ülegi tulema. Enamvähem samal ajal tabas mind ka ishias, mis ei lasknud korralikult mäest alla joosta, nii et Vilve ja Erik laskumistel pikal-pikalt eest ära said ning tasasematel või tõusudega osal neile pisut jälle lähenesin. Ishiast ei õnnestunud välja ravida ei erinevatel ringidel söödud mulgipuderi ega ka kofeiinirikka geeliga, viimane lootus jäi kodukootud kohvi-meega laksule, kahjuks oli ta selleks ajaks juba üsna jahedaks jahtunud, kuid ilmselt mingit abi tast ikkagi oli, nii et viimased kolm ringi suhteliselt reipalt läksid. Motivatsiooni lipukese tõstis lakke Ivari häälele sarnanev diktori hääl, kes hetkel, kui lähenesin enne viimast ringi stardialale andis teada, et Rain Vellerind just läks viimasele ringile … koheselt meenus mulle, kui rahulikult Rain tõuse võtab, mistõttu õel plaan tema kinni püüdmiseks tehtud sai. Oma suureks pettumuseks nägin, et Rain nüüd viimasel ringil tõuse samuti joostes võtab … kurtsin oma kurba saatust kõigile teistele kes ette jäid …  lõpuks Rainile endalegi. Igastahes olin ajaga 11.42,07 finishis … medal kaela, sauna ja sööma. Nuiasin niisama ja meelitasin pudeli õllegagi, et inimesed mu suurt elamist kaema tuleksid kuid kõik tahtsid kas koju, sõbra juurde või metsa alla telkima … pühapäeval mu kimbatust nähes võttis majaperemees lõpuks veel kolmandiku hinnast allagi ...  ... nüüd nagu novembris juba traditsiooniks saanud ravin kolm nädalat ishiast ja muid lihas/luustiku ja väsinud vaimu haigusi ning siis ... ♪jälle algab kõik algab uuesti♪  Seekord Youtube vahendusel Onu Bella esituses cover Toivo Nikopensiuse  loost "Jälle algab kõik, algab uuesti". 

111) Sadaüksteist

Ultraintervalchallenge.com ja mis sellest kõik õppida oli.

Ultraintervalchallenge toimus esmakordselt 27.jaanuaril 2013aastal Rootsi ultrajooksuentusiastide keskite Johnny ja Elleni eestvõtmisel. Asja uba on selles et joosta 24tunni jooksul iga kolme tunni takka 10km ehk kokku 80km. Rootslased oma teada-tuntud leebuses ei aja näpuga järge taga ja arvesse läheb igasugune liigutamine.

Mina jällegist olin juba ammu mõelnud, et järsku on mõttekas erialast lähtuvalt oma nõtra keha ärritada, et ta oskaks hakkama saada aegadel, kui juhtub, et tuleb mõnikord öö- ja päevotsa ja natuke pealegi sihikindlalt ringi tiirutada. Senini olin suutnud end motiveerida kõige varajasemalt 0545 paiku jooksma minema ja hilisemalt pärast kella 2200. Treeningu mõtteis on seega pärast südaööd ja varahommikul toimuv katmata jäänud.

Ehkki oktoobri keskpaiku, kui jooksulust niigi kuhtuma hakkab ning keha pigem puhkust ootab, ei ole sellisel treeningul arvatavasti suurt sügavat kehalist kasu … kuid vaimujõudu kasvatas ta aga küll.

Kohe alguses oli raske …  Eesti aja järgi anti üritusele stardipauk kell 0100, mis tähendas seda, et võtsin plaani enne veel kergelt tukastad … igati väärt mõte, kui vaid magamine ei oleks üks TOP 3st asjast mis inimestele teha meeldib … jõudsin juba mõelda, et no mis nad mulle ikka teha saavad, kui ei osale, tulevad annavad peksa või … äh, kuid siis mõtlesin jälle sellele, et mis moodi ennast välja vabandada kui like´jad hiljem küsivad, et mis ja kuidas ja kui palju tegid ja miks nii vähe või üldse mitte … ajasin kargu alla, sooja pesu selga mütsi pähe kindad kätte … ♪ on tänavad ühtlaselt jääs ♪, päris kõik ei olnud, kuid madalamates kohtades rapsisin küll natuke jalgadega,

1)   intervall Lasnamäe poole ja tagasi 10,11km aeg 1:01:08.

ÖÖ

Järgmine intervall algas kell 0400, tukastasin, vaatasin aknast välja, autod kõik ühtlase jääkirmetise all … ajasin kargu alla, uue sooja pesu selga, teise mütsi pähe kuivad kindad kätte, teised ketsid jalga.

2)   intervall, Mähe poole ja tagasi 10,02km aeg 1:07:30.

Unesjooksja

Kolmanda intervalli algus kell 0700, nagu oleks tavaline tööpäeva hommik ehk siis kui saaks veel 10 no hea küll 5minti magada, aga ei … ajasin kargu alla, vahepeal kuivemaks saanud sooja pesu selga, kolmanda mütsi pähe, mingid kindad kätte, kolmandad ketsid jalga,

3)   intervall, Muuga poole ja tagasi 10,04km aeg 1:05:44.

Täitsa krõbe pakane oli küll jah

Kell 1000 ehk neljanda intervalli algusajaks oli õues suur kevad, päike paistis, tore oleks seda nautida metsa all kus härmatis veel sillerdaks lehtedel ja okstel ja okastel, nii et jooksuriided selga, nokats pähe, maastikuketsid jalga ja

4)   intervall, Pirita-Kloostrimetsa poole, Lükati mäest üles ja tagasi 10,05 km aeg 1:11:42.

Sügis on ilus ... mõnikord ... vahest harva, enamasti mitte, eriti november on vastik

Metsast tagasi jõudes tegin endale korraliku kerge eine, uni tikkus küll silma, kuid üks punnsuutäis Coca-colat lõi silma särama nii et kella 1300ks sai teised jooksuriided selga, kergemad ketsid jalga ja teele viiendale intervallile,

5)   intervall, Pirita-Kose-Kloostrimetsa ring ja läbi Pirita-Kose tagasi 10,09 km aeg 00:54:53.

♪ On the Road Again ♪

1600 säras veel päike taevas, tunda oli kevadist soojust ja hõngu mis miskipärast kõdunevate lehtede järgi lõhnas aga … kolmandad jooksuriided selga ja minek,

6)   intervall Pirita-Kose-Kloostrimetsa ring teistpidi ja koju 10,04 km aeg 0:59:57.

Üle koera on saadud jäänud oli veel vaid saba

Kaunid karged kevadpäevad kestavad aga lühikest aega, nii et 1900 oli tunda juba külma ja niisket sügisehõngu, soe pesu selga, müts ja kindad ka ja lonkima

7)   intervall Muuga ja Kloostrimetsa teeotsade poole ja tagasi 10,02 km aeg 1:14:21.

Küll üks kuum ja magus ja paks sopp võib ikka hea olla

Vahet ei ole, kas oled 24tundi üritanud olla pidevas liikumises või 10km sööstudega iga kolme tunni tagant, lõpuks oled tüdinud ja väsinud ikkagi … aga mis see viimane 10km ikka läbi jalutada on (kuigi iseloomu kasvatamiseks oleks võinud üritada mõnedki jooksusammud teha)

8)   intervall, juba käidud teel Mähe poole ja tagasi 10,02 km aeg 1:35:04.

Kokku kulus 80,39 km läbimiseks 9tundi 10minutit ja 19sekundit ja kaardile joonistus, 

selline sigri-migri. 

Pühapäev oli pisut uimasem ja tahkem olek aga muidu pole häda midagi, eriti tihti sellist katusmust vast ette võtta ei ole mõtet, kuid paar korda piisava taastumisvaruga enne 24tunni jooksuvõistlusi ehk halba ei tee igastahes mitte rohkem, kui 6tunnised jooksud … ehk järgmine kord siis kuskil kevadel kas iseseisvalt või siis virtuaalmotivatsiooni kasutades.

110) Sada kümme

Sigulda kepikese järele aga „Kolme karu“ kommi ei saanud.

Läti rajameistrid on julmad ja võtsid Sigulda küngasmaastikust viimase, rohkem suusa- ja kelgumäe nõlvu oleks juba ebainimlik olnud. Igastahes, kui 70km maastikuultra start antakse suusanõlva alt ning vahefinish ja ka pärisfinish on nõlva ülemises otsas siis enam julmemaks minna ei anna … (tõe huvides olgu öeldud, et Sigulda Kalnu Maratoni raames oli ka sprindidistantsid 15km ja 35km ning kuuldavasti vahefinishi võitis 15km jooksule läinu). Olles ise umbes 5 ½ minutiga pärast stardipauku mäe otsa saanud kulus sellest taastumisele teist samapalju, et siis 2km alguses kelgumäe nõlvast jälle üles hakata ronima … kui palju neid nõlvu olgu siis kõrgemaid või madalamaid kokku oli ei jõua üles lugedagi … neid ikka oli ja ega laskumistest ka suurt rõõmu olnud kuna see tähendas seda, et kas siis pidid nõlvast üles ronimisest tinaste jalgadega sellest alla saama või siis tähendas see seda et kohe kohe algab jälle uus nõlv millest üles tuleb saada …

Kuid lõppkokkuvõtte väga hull ei olnudki sestap et esimesed 25km liikusin/jooksin kut tavoti sees … ning pähe tikkusid mõtted kas ikka üleüldse lõpuni suudan minna … kuniks siis ühes vähestest TPdes endal kõhu värsket kaevuvett täis jõin mis peale magu korralikult tööle hakkas ja sära silma tõi. Tea kas oli asi selles, et hommikusööki liig hilja sõin (umbes 0800 paiku) või siis ei joonud hommikusöögi kõrvale piisavalt, kuid kui tühipaljast vett topsis nägin ütles keha mulle, et ma pean seda saama ja palju … tehtud mõeldud ja oli abiks … nii et kuulake oma keha.

Esimese 35km lõpetasin  ajaga 4.33,27, finishialasse olin endale jätnud mõni aeg tagasi ultrate energialaksujaoks omaseks saanud kohvi-meega mille mõju kestis enam-vähem täpselt TP-ni, kus sedakorda Coca-colat jagati, kes ultraid teevad teavad, et see mürk tegelikult imehea ultraspordijook on. Igastahes, teise ringi läbimiseks kulus 4.37,14 ning kui arvestada seda, et vähemalt 4-5minti kulus joogikoti täitmisele ja kergele suupistele siis tegelikult on üsna tõenäoline, et puhtalt liikumisele kulus teisel ringil vähem aega, kui esimesele. Kokku kulus mul 70km Sigulda küngasmaastiku läbimiseks 9.10,41 aega, platseerusin sellega enamvähem 140 lõpetaja hulgas rahuldavale 69kohale, olles teise ringiga täpsustatud andmetel ligi 40 koha võrra tõusnud … hea asi selle juures on veel see, et lõppu jõudsin veel õhtuhämaruses ning ei taha ettegi kujutada, mismoodi oleks olnud sügisõhtupimeduses Sigulda metsaradadel ekselda.

Foto: Linda Mātere (seal servakene paistab)

Finishialas suppi ja rosinasaia süües sain kokku Läti ultrajooksu sõpradega, kes olid õnnetud, et eestlased neil üldse külas ei käi (kurb aga tõsi, olin Siguldas ainuke), üritasin selgitada, et Eestit on tabanud maratonihullus nii et iga küla, linn ja saar pea igal nädalavahetusel maratoni korraldab ning kõik vähegi andekad jooksusõbrad endale sobiva leiavad kus oma ambitsioone realiseerida …

Kui Riia ja Valmiera maratonid on eestlased enda jaoks leidnud siis ultrajooksud on küll vaeslapse ossa jäetud, Cesises osales sel aastal üks eestlane, Riia-Valmiera 107km kolm eestlast ning Siguldas üks, siis vastukaaluks osales 2015 Laulasmaa Ultral üle 20ne lõunanaabri, 2014aasta Haanja100 Ultral üle 20ne ja tuleb selgi aastal, Viimase Öö Unistustelegi on saabunud neid suisa bussitäitega nii lubati ka seekord … nii et hoidke silm peal kodulehtedel

http://www.cet.lv/index.php/lv/

http://www.raid.lv

http://www.noskrien.lv/kalendars/ leidke endale sobiv ja marss Lätti jooksma!

PS. Kui Sigulda jooksust sai töö juures juttu tehtud siis selgus, et mitte kõikide inimeste elud ei ole täiuslikud ehk kodus puudub Sigulda kepike … nõuka aegse turismi põhimeene … nüüd on ühe inimese elu täiuslik. Kolme karu kommi aga Sigulda Maximas ei müüdud ja mujale ei saanud või ei jõudnud kuna jooksin või oli liiga vara või hilja … Sigulda kepikesegi sain ka üsna napilt kätte ... pühapäeva  hommikul varavalges esimeselt suveniirimüüjalt, kes pold jõudnud lettigi veel lahti lüüa.

109) Sada üheksa

Kõrvalepõiked.

Liikumisnädala raames juhtub sedagi et mõned libastuvad valitud teel sohva pealt liikumisrajale mina libastusin jällegi võistlusradadele, millele arvasin et kas kunagi või siis niipea ei satu. Ehk siis 22.09 Vanaks Vallutusele ja 27.09 Saku Sügisjooksu ½ maratonile. Kuid eks neil libastumisetel ole ka omad põhjendused.

Vanaka Vallutus sobib kenasti Sigulda maastikuultra ettevalmistusse. Saku Sügisjooksule kutsus aga käimasoleva hooaja lõpulgi säilinud hea tunne ja kerge jalg mis andis lootust veel ühe isikliku margi mahamärkimiseks.

Samas kinnistas Vanaka Vallutus minu veendumust, et maraton ja ultra need on ikka enamus ajast suisa lust ja lillepidu, vastuoksa mäkke ja trepijooksude kopsud pahempidi pilk udune ränkraskele katsumustele. Ja nii oligi … ma pole nii ränka jooksu, kui 320meetrit Vanaka liivasel nõlval eladeski kogenud ja pingutasin mis ma pingutasin … tulemuseks oli ikkagi ja ainult meeste arvestuse eelviimane koht …

                                                  Foto: Tallinna Tõusujooksusari

Saku Sügisjooksuga oli aga pisut teine lugu … olles viimastel kiirematel maratonidel kõike mitte välja pannes esimese poole  oma senisest ½ maratoni rekordist 1.41,45 (2006 Ühispanga Sügisjooks) ainult 2-3minutit aeglasemalt jooksnud mõistsin, et isegi pärast SEB-i kehva lõppu on 1.3x,xx algav aeg praegugi veel jalas olemas ning see tuleb ainult realiseerida. Seadsin endele eesmärgiks joosta aeg vähemalt 1.39,59 e. siis esimesed 11. kergelt 4.50, viimased 10 4.40 +/- … päris nii see just ei õnnestunud kuna 4.50 tundus liialt kerge kuid kuidagi sundisin ennast ~ 4.45 jooksma. 7kilomeetrit läbi, oli selge, et aeg võib tulla isegi all 1.39. Tunne oli nii hea, et jäi aega isegi taktikaks ja kaasvõistlejatega kassi-hiire mänguks. Igastahes 11. kilomeetril lisasin sammule pikkust mis tõstis tempo hetketi 4.30 alla, kuid suuremat kahju kui see, et Saku külavaheküngastel samm lühemaks kippus minema, sellest ei sündinud … aga kuna seljataga enam kedagi ei olnud ja eesolijad püüdmatusse kaugusesse kadusid ja aeg 1.38 sisse paistis tulevat siis sörkisin vaikselt lõpuni … aeg 1.38,40.

Aga ega see mu arvamust ½ maratonist muutnud, tegemist on ikkagist ühe äraütlemata tüütu distantsiga nii et niipea ma nüüd enam seal paremaks püüa saada … kuigi nagu nii mõnedki nooremad ultrajooksjad kes sel hooajal maratonile pühendusid, arvasin veel paar nädalat tagasi minagi, et kuna miskit olulist järgmisel aastal ultraradadel ei toimu ja võiks isegi kiirust otsima minna. Kõik aga muutus eelmisel nädalal, kui internetiavarustest leidsin, et kodukamaral lõpuks 24tundi joosta saab … mis siis tähendab seda, et varsti jällegi kiiruse pealt lõivu makstes vastupidavust tõstma tuleb hakata … a kes teab järsku õnnestub mõlemat arendada … aga kui ikka

kiiretel lõikudel põlve või puusa hellaks võtab siis löntsin vaikselt nohisedes edasi.

108) Sada kaheksa

SEB 2015

Ega see nüüd väga masendav ka ei olnud … aeg tuli alla 3 ½ tunni ehk nii nagu kevad-talvel planeeritud sai, et peaks SEB-il üritama … ainult et vahepeal sai kogemata Haapsalus juba 3.25,34 joostud … nii et  tegelikult oli pisuke plaan, et proovin sedakorda veelgi paremini. See, et võib-olla ikkagi ei tule paremini sai selgeks juba esimestel kilomeetrietl, kui algustempoks valitud pisut alla 5min/km tundus sellisena, et ega sellest kiiremini joosta küll ei tahaks. Kuid väga hull ka ei olnud ning  kui lisaks sain reisikaaslaseks kursusekaaslase Siiri (kes lõpuks oma elujooksu tegi, parandades isiklikku 17minutiga), kellega spordijuttu puhudes möödusid kilomeetrid ja aeg märkamatumalt.

Teisele ringile minnes tundus  isegi, et kui aega alla 3.20 ei tule siis uus isiklik kasvõi mõne sekundiga võib ju tulla küll. 4.50-4.45 min/km lastes tundus kõik veel üsna ilus, nii et 30kilomeetril otsustasin proovida sammule pisut pikkust juurde anda, kuid otsuseks see vaid jäi kuna tempo tõusis ainult üheks kilomeetriks edasi algas langus kuniks siis neetud 35-37kilomeetritel tabas mind haamer nii et kilomeetri ajad 5.30kanti ulatusid… kuid väga hullu paanikat peale ei tulnud sestap et sõrmi ja varbaid appi võttes arvutasin välja, et 3 ½ tunni alistamine tuleb välja küll … ja tuligi. Maratoni teine pool 1.50,00min aeglasem kui esimene, mis eemalt vaadates ei tundugi nii hull kuid see ei arvesta seda, et enamik sellest kaotusest tuli viimase 7 kilomeetriga.

Mis sellest kõigel noortel õppida ja vanadel meelde tuletada olekski … no sedagi, et … eilse maratoni eel oli mul juba pisut alla 1000km võisteldud, seal hulgas ka kolm ultramaratoni 24tunni jooks aprillis 190,668km, LaulsmaaUltra 211km juunis ja augustis Stockholmi 100km mis on ikka kuradima palju aga samas kui aprilli kuisele 24tunni jooksu ettevalmistuseks tehtud pikad aeroobsed treeningud kohtusid kiirete lõikudega Stamina tervisejooksudel siis tulemused on kiired paranema, nii et praeguseks olen 2015aastal parandanudvähemalt 7 varasemat isiklikku rajarekordit või tulemust, alates 24tunni jooksus lõpetades Harku järve jooksuga … ainuke järvejooksude sarja etapp millel tulemust ei parandanud oli Pühajärve jooks, isegi Ülemiste järve jooksul tuli mõne sekundiline parandus, kuigi pärast liig kiiret algust oli teine pool katastroofiline … ehk siis ehk siis mis sellest kõigest ikkagi õppida … aga ikka seda, mis ennegi teada ja  raamatutes kirjas, et kõige alus on baasvastupidavus, millele lisades kiirust on võimalik arendada kiirusvastupidavust, kiirusvastupidavust arendades aga … lisades siia juurde Mari ja Crissi kogemuse saame teada seda, et ultra tapab kiiruse aga kui hakata spetsiaalselt maratoniks treenima on tulemused kiired tulema … ja sedagi et, et vormi hoidmise oskus see on veel eraldi teema ja vajab omandamist ja tea kas seda terve pika hooaja ongi võimalik hoida … sestap et hooaeg ei ole kaugeltki veel lõppenud 03.10 ootab Sigulda mägine küngasmaastik ning 31.10 Haanja 100 (ilmselt maraton) … novembriski saab maratoni joosta, detsembris on Vändra maratoni hullud päevad, Vana-aasta jooks, Viimase Öö unistus jne jne lõppu ei paistagi sest et jaanuaris algab kõik jälle otsast peale …

107) Sada seitse

Stokcholm Ultra 100

See on nüüd otsustatud 100km jooks on ka ametlikult sprint … kohe selgitan, kui rahvaveteranvahvasportlasena 24tunni jooksule 200km mõtetega minna siis on vähemalt 6 esimest tundi need kus pead jälgima, et tempo liig kiireks ei läheks … jah mõistan et liig kiire sel juhul oleks juba 6.30 (mis maratoonaritele ja muidu tormakatele suisa teosammul liikumisena tundub) kuid kuid … rahuliku kulgejana 100km alla 10tunni mõtetega jooksma minnes on võib-olla esimesed tund aega need, kus tempo 5.45 min/km kanti ja üle hoidmine raskusi valmistab edasi on tarvis juba jälgida, et tempo üle 6.00min/km ei läheks.

                                                               Foto: Siret Ruul

Stokcholm ultrale sai mindud plaaniga kindlalt alla 10tunni saada, esimene 11,4km ring koos Rünnoga joostes mööduski pidevalt ennast aeglasemaks sundides kuna miskitel hetkedel tempo suisa 5.15min/km tahtis minna

                                                       Foto: StockholmUltra.se


… edasi oligi juba tarvis jälgida, et järgnevad 8,05km ringid enam-vähem 48 mindiga tehtud saaks … kuid kerge see ei olnud setap et rada künklikumaks osutus kui arvata oskasin ja üks väheseid päikselisi suvepäevi oli ka Stockholmi saabunud ning iga ringiga keegi kuskil kuidagi küngastele kallet ja pikkust juurde kruvis nii et 8 ja 9 ring raskemateks kujunesid kui plaanisin ning seega ka hoolduspausid TP-des pikemateks läksid ja ringid 49 ja 50minutilisteks venitasid.

Kofeiiniga SIS geel äratas 10ringiks küll üles ning tegin teiseks kiirema 8km, kuid moraali viis alla rootslaste õel tabloo, mis stardi-finishi alas ringi läbimise aega ja ennustatavat lõpptulemust näitas … 11ringi alguseks näitas see, et prognoositav lõpuaega 10.01t tulevat … viimaseks kaheks ringiks, et alla 10tunni saada jäi aega 1.35t e. 47.30min ringile ehk siis oleks pidanud sama tempokalt jätkama enesega aru pidades jõudsin selgusele, et see ei ole võimalik … vaja oleks läinud nagu selgub 1.40t … kui aga kui aga tabloo oleks näidanud võimalikku aega 9.59t, tea ka see oleks miskit muutnud …. kes teab, kes teab kas oleks vaimujõust lisaenergiat ammutanud … no igastahes 10.04,21 olin finishis, mis küll uut isiklikku aga vale tunni sees tähistas … tasuks anti medal ja veel üks särk lisaks ehk osaleja särgile  anti ka lõpetaja särk ning sealsamas pisteti pihku ka HH Ecotrail reklaamsärk mis StokcholmUltra särgisaagi kolmeni tõstis, mitte et mul jooksusärke praeguseks ajaks nüüd vähe oleks kogunenud aga ega küll küllale liiga tee.

Pärast finishit sõin pika mokaga guljašši, pakkisin asjad ja hakkasin tagasi hotelli poole liikuma, kui varahommikul tulin stardipaika sealt reipal sammul 35minutiga siis tagasiteele kulus pisut üle tunni. Pesin ja kammisin ning suundusin linnapeale junkfoodi jahile, leidsin pubi, kus senise elu ilmselt kõige rasvasemat fish & chipse anti ning kui poleks 100km jooksu all olnud oleks selle söömisest ilmselt miski südame või muu trombooni saanud, kuid sedakorda maitses see imehea ning oleminigi läks reipamaks ja õhtuhämaras Stockholmis ringigi jalutada suutsin ning ebatervisliku hommikusöögi kohagi välja suutsin valida. Öö möödus küll rahutult kuid seda ilmselt liig lahjadest õlledest tingitult.

Pühapäeval sõin Royal pizzas ultrajooksja unistuste hommikusöögi ehk pizza peekoni ja munaga,

sain kokku Rünno ja Siretiga kellega jooksupoode ründasime … valik on küll tunduvalt avaram, kuid ei ütleks et odavam, kuid mõtteid sai kogutud ja otsused on vormistamisel …