Polar-Circle-Marathon, tehtud.
Saades maratoni facebook lehel esitatud küsimusele lumeolude kohta liustikul, sulaselges Eesti keeles vastuse Marju Villakult: „Mart: Eestlane? Jooksed sel aastal seal maratoni“ tekkis kuri kahtlus, et ei ole ma sugugi mitte ainuke eestlane, kes sel aastal Gröönimaale maratoni jooksma läheb. Andsin ausa vastuse et minek ees jah, läbi Kopenhaageni edasi Gröönimaa poole. Äralennu eelsetes askeldustes ununes vaadata mida selle peale kosteti, kui oleks seda teinud siis ei oleks olnud niipalju mõistatamist kuhu ja miks küll lendab Tallinna Lennujaamas Kopenhaageni lendu ootav kena tütarlaps kel jalas korralikud Timberlandi talvesaapad ja punased voodriga püksid ning seljas karvase kapuutsiäärega jope. Kahtluseuss puges üha sügavamale sest varustus viitas ilmselgelt piirkonnale milles valitsevad miinuskraadid … Kopenhaagenist saab Gröönimaale … samas tagasihoidliku ja häbeliku noormehena mõtlesin et isegi „pick up line“-na kõlaks küsimus „Tervist, ega Te juhuslikult Gröönimaale maratonile ei sõida“ üsnagi andetuna, mistõttu jäi see kasutamata. Asja sai klaariks järgmisel päeval Kopenhaagenis, kui sama tütarlaps ilmus väravasse B10 Kangerlussauqi lendu ootama. Edasi tuli siis juttu puhuma ja äralendu ootama hakata, mis ligi tunnikese hilines.
Kangerlussauqi kohale jõudes ootas ees juba talv, kuid oskasin minagi selleks valmistuda v.a et kindad mis sai pakitud ära-antavasse pagasisse, kuid kuna hotell nimega „Polar Lodge“ asus kõigest 200m kaugusel lennujaamast ei tekitanud see eksimus sugugi mitte probleeme. Programmi järgi oli esimeseks õhtuks ette nähtud Grööni BBQ õhtusöök, mis toimus mõned kilomeetrid eemal asuva järvekese äärses restoranis Rokklubben.
Kui koduses Tallinnas arvutasin ja arvasin, et misseals ikka 4 ja ½ tunniga peaks ühe talvemaratoni nagu tavaliselt ikka läbi suutma joosta, siis päev enne starti toimunud rajaga tutvumisel ning oma võimeid hinnates pakkusin, et hea oleks joosta 4:44:44-ga, oleks ilus kena number ja Marju senine isiklik rekord, pärast liustikul turnimist puges süda suisa saapa säärde ja hakkasin unistama et, ehk oleks hea kui 5tunniga tehtud saaks, sest liustik liustikuks kuid peale liustiku sisaldas rada ka mujal osades küllaltki ränki tõuse, eriti pelgasin 21km hakkavat tõusu, mille silma järgi hindasin kokku oma 1km pikkuseks, kuid osutus tegelikkuses pisut lühemaks vast 0,7km pikkuseks ja mille läbimine ei olnudki nii ränk, kuna just sellel tõusul asus esimene joogipunkt, kus kuuma spordijooki pakuti mis hingele ja kehale kosutust pakkusid. Tõeliseks katsumuseks osutus hoopistükkis 39 ja 40km vahel asunud tõus mis enam-vähem täpselt 1km pikkuseks osutus ja mille tegelik tõusuprotsent autoga edasi-tagasi sõites piisava tähelepanuta jäi.
22.10.2011 hommikusöök anti juba kell 0600 kohaliku aja ehk 1300 Eesti aja järgi, olles eelmisel õhtul kõhu rikkalikult ketud laua taga korralikult hea ja paremaga segatud pastast täis söönud võtsin tavalisele juustu- ja mee- ja šokolaadikreemisaiale lisaks ka linnutoitu ehk müslit piimaga, põue panin kaasa ka ühe energiabatooni ja Dextali energiageeli, mida siis enne starti veel manustada. Kuid ainult täis kõhule ja teeninduspunktides pakutavale lootma jääda ma ei usaldanud, mistõttu segasin hotellitoas valmis kuuma spordijoogi, mille annustasin pudelivöö kolme väiksesse plaskusse, plaskude kõrvale pressisin ka kolm energiageeli. Kogemus on näidanud, et kui joogivöö vesti alla panna, külmuvad joomistilad ka Vanaaasta maratonil ja kevadisel Otepää-Tartu maratonil, kui talvine kevad kipub olema ära, kuid korki maha keerates saab juua küll, nii ka juhtus. Kuni poole maani oli jook enam vähem, kuid pärast poolt maad, tekkis pudelis vedelikule väike kirmetis juba peale, mistõttu enne joomist sai pudelit korralikult raputatud ja peo sees soojendatud ning enne joogi allaneelamist ka seda keele peal soojendatud. Päev enne katsetas üksmees ½ liitrise pudeliga jooksujaki peal, kuid see külmus üsna ära, sama üksmees pidas targemaks maratoni päeval camelback selga ajada … joomisvoolik külmus kinni, ei näinud kedagi suusatajate termospudeliga, kuid see vast oleks kõikse parem lahendus olnud.
Varustusest: nii nagu asjatundjad ütlevad on talvisel ajal välitingimustes kehakultuuriga tegelemise märksõnaks „kihiline riietumine“, seda sai siis ka tehtud. Enda kogemus ka ütleb, et ennast kubujussiks pakkimine head ei too, oluline on mitte ehmuda stardi eel näpistavast külmast vaid mõelda, küll järgnevad 42,195km on aega ennast soojaks ajada küll. Seljas oli siis Bryne soe pesu - nii lühikeste kui ka pikkade käistega särk, Crafti suusajakk ja mille peal veel fliisist Icepeaki vest, vesti tasku pistsin igaks petteks ja tuulevarjuks kileka, ei läind tarvis. Jalas olid siis pikad joosepid loomulikult, põlvikud, pikad liibukad, mille peale tõmbasin veel poolpikad liibukad, et juhul kui palav hakkab, saab nad ära võtta ning TP-sse anda. Starti oodates oli külm küll, kuid kergelt hüpates ja käte ringe tehes hoidsin suurema külmatunde eemale. Ketsideks olid sügis-talvisesse metsa alla ja maastikule mõeldud Adidase Kanadiad, kiidan valikut, isegi liustikul lumest puhtal krobelisel lumel, pressis reljeefne nagadega tald ennast konaruste vahel ja ei libisenud üldse, ka lumisel rajal nii üles kui allamäge hoidsid nad mind korralikult teel. Paljudel jooksjatel olid ostetud jäänaelad ketsi alla tõmbamiseks, eks nendestki oli abi, kuid osad kurtsid pärast, et nendega natuke harjumatu joosta, samm pole päris see. Oli ka Icebug´idega jooksjaid, mida minagi pidasin esialgu tarviliseks endale muretsed, kuid hoolimata ligi aastasest otsingust erinevatest spordi ja matkavarustuse poodidest neid normaalse hinna ja otstarbekuse suhtega ei õnnestunud leida … ja hea oligi, ei läind tarvis.
Jooksust endast.
Start anti enam-vähem täpselt kell 0930, erinevatel andmetel oli pakast -21 või -16, tundus rohkem -21 kanti ja ega armu eriti ei antud 100m tasast maad ja hakkas tõus, põhimõtteliselt palju ei valeta kui ütlen, et tõusu oli kokku 5km koos lühemate või pikemate tasasemate osade ja laskumistega. Küllaltki suur osa tõusust oli nagu Mustamäel Vanakas. Lisaks sellele puhus veel valus vastutuul. Edasi aitas vaid teadmine, et pärast saab kogu selle osa ju allamäge, et siis jätkata tõusude ja laskumistega teed Kangerulussauaqi poole. Rängim osa esialgsest tõusust kujutas endast tõusu liustiku äärelt, 4km tähisest raja pea kõrgimasse punkti mis asus 5km tähise juures, lisaks tõusule ei teinud elu sellel kergemaks lumi, mis ulatus põlveni või kehvemal juhul isegi üle põlve. Korraldajate antud lootus, et nad üritavad lumesaaniga sõita ette raja ei õnnestunud, kuna liustikul puhuv vali lumetuisk puhus uut lund järjest peale, ei kujuta ette kuidas liidrid hakkama said, kuid tagantpoolt tulijatele oli pisut abiks eesjooksjate jalajäljed. Sellest, et tuule ja tuisuga liustikul nalja ei ole andis tunnistust raja kõrval 6km kohal kivi otsas lipendav murtud vaiadega telk, mis sinna oli jäänud möödunud kevadest, kui kaks seiklejat liustikul ööbida üritasid kuid tormi saabudes kiirustades plehku pidid panema ning telgi kus seda ja teist jätma. Kerge ei olnud ka kahe künka vahel tekkinud tuulekoridoris, kus osadel jooksjatel tekkis hirm, et torm lükkab nad kõrval asuvasse kuristikku. Minul tekkis tunne, et tuul puhub nina alt õhu minema, hingata oli raske, sellist tunne oli kogenud ka maratoni võitja Thorsten Dahl´il. Korraldajate sõnul ei ole varem nii valjut tuult olnud, tuule faktorit arvestades võis temperatuur stardipaigas ja liustiku olla isegi -35 – -40 kanti. Päeva edenedes tõusis temperatuur vast -12 – -14 kanti.
Esimesed 5 km kulgesid siis nõnda: 1) 08:02.5; 2)08:24.0; 3)08:23.1; 4)08:06.6; 5)09:01.6. (Kui asi nii oleks jätkunud, mõtlesin et 6 tunni alistamine läheb raskeks)
Alates 6km läks lihtsamaks, 7km asus esimene joogipunkt: 6)07:29.5; 7)08:59.6.
8km kuni 10km oli võrreldes algusetõusu ja liustikuga suisa lust joosta, kuid rajatutvustusest meelde jäänud tõusude tõttu ei lubanud ma endal tempot tõsta vaid üritasin pulssi mis tõusul ja liustikul, et üldse edasi liikuda tõusis vahepeal suisa173 peale, alla 150 kanti saada. Joogipunktid asusid iga 5km taga.
8) 05:51.0; 9) 05:49.6; 10)05:59.4; 11)06:35.1; 12)06:35.8; 13)06:54.6; 14)05:54.5; 15)06:39.5; 16)05:53.4; 17)06:05.6; 18)06:01.6; 19)06:16.3; 20)06:30.2; 21)06:33.2. (21km aeg: 2:26:04)
21 km asus joogipunkt, kus sai esimest korda ka sooja jooki ning energiabatooni. 21 ja 22km vahel olnud ränk tõus ei tundunudki nii raske, kui esialgu arvata oli kuid seda ilmselt 21km rüübatud kuuma joogi ja pikema vahepeatuse tõttu. Enne lõppu üllatas siis tõepoolest tõus 39 ja 40km vahel, kuid sellestki sai kiirkõndi tehes üle ja tuju läks eemal asuvat linnakest nähes paremaks.
22)09:29.5; 23)06:09.3; 24)05:58.2; 25)06:56.1; 26)06:21.7; 27)06:38.8; 28)06:07.7; 29)07:17.9; 30)06:16.5; 31)07:25.2; 32)06:01.0; 33)06:56.6; 34)05:54.9; 35)05:35.8; 36)06:26.3 37)05:53.9; 38)05:58.2; 39)05:56.9; 40)07:55.0; 41)07:34.2; 42)05:24.2; 42,195)00:58.4.
Järjekordselt üllatusin selle üle kuidas alates 25-30km kandis hakkas mulle selg ees jooksjaid vastu tulema, täpset arvestust ei pidanud kuid lõppkokkuvõttes võis neid olla üle 10-ne, s.h ka naiste arvestuses 3koha saavutanud Itaalia jooksja, kellega 2-3km kenasti koos joostud sai, kuid kelle jõud 35km rauges. Pidasin mõistlikuks, et teine pool maratonist kulgeb enamikul kiiremini, kui esimene, kuid ei olnud see sugugi kõigiga nõnda. 42km tähis oli juba Kangerulussaqi linnakeses sees, minust 10-15m eespool jooksis üks lühemat kasvu jooksja, kes siis just laulu lahti lõi, mõtlesin, et „laula laula pappi“ ning kiirendasin ennast talle kõrvale ning tegin ettepaneku finišisse spurtida, laul katkes ja spurt läks lahti … tema punnitas rohkem. Finišis siis ajaga 4:45:24, teine pool 2:19 kanti, pole paha.
Pärast kuuma dušši ka palavat teed, läksin raja äärde Marjut ootama, kohtasin teda 39-40km tõusu keskel paar julgustavat sõna kaasa ja lisas temagi sammu ning jõudis pärale pea kellasepa täpsusega planeeritust: 5:59:00-ga.
Päev kulges edasi rahulikult voodis lebades ja juba ka telefoni teel Deivil Zerp´ile intervjuud andes ja pildimaterjali saates. Kui peale normaalseid linnamaratone on aeg-ajalt okas hinge jäänud, et kas oli ikka mõtet ennast nii tagasi hoida või kas ehk hakkasin liialt vara tempot juurde panema siis Gröönimaa maratoni kohta nii öelda ei saa 4:45:24 oli ilmselt täpselt see, mis kehas ja jalas oli, kiiremini ei oleks kuidagi saanud.
Ajakirjandusest
Sellest, et Marju ja minu maraton Gröönimaal nii laialdast vastukaja on leidnud ja suisa Rahvusringhäälingus kajastamist ning ülevabariiklikes lehtedes äramärkimist leidis pean süüdistama ehk tänama kolleegi, kes mind piisavalt hästi tundes ei üllatunud kui rääkisin, et oktoobri lõpus võetud puhkuse mitte Kanaaridel, Egiptuses ehk Tais ei veeda vaid Gröönimaal maratoni joostes ning kes sellest siis ka oma pereliikmele, kes tuttav Õhtulehes töötab. Kui ta sõnumi saatis ja küsis kas võib mu mob.numbri Õhtulehele anda, ei näinud ma taksitust miks mitte, tegu ju tehtud ja varjata ei ole midagi. Suurem üllatus tabas mind aga siis kui tööjuurest helistati ja öeldi, et ma olen nüüd väikest viisi tuntust kogunud ja Ringvaate saade tahab mu te.nr, ei osanud miskit hirmsat karta ja andsin lahkelt loa. Mõni aeg hiljem helistas ka Heleen klubist soovis palju õnne ja et temaltki on tel.nr küsitud. Helistati siis ka Ringvaatest ja pärast konsulteerimisi ja läbirääkimisi olimegi koos Marjuga teisipäeva õhtuses Ringvaates muljeid jagamas. Ise arvasin, et anna asjast, kui tegu tehtud teada Ahtole - grupivennale Sisekaitseakadeemiast, kes jooksuportaali peab kes siis ehk paljuks ei pea nupukest oma portaali kirjutada, kuid läks nõksa teisiti.
