131) Sada kokmkümmed üks

Taas käivitunud,

… kui pärast novembrilõpu Pääsküla maratoni ja isegi selle ajal tuli must masendus peale, siis tegelikult nagu välja tuleb annab kõike paari õige treeninguga parandada. Nii et kui Vändra Talvemaratoni pühapäevasel päeval esimesi kilomeetreid mõõtsin oli vastupidiselt Pääskülale tükk tegemist, et piisavalt aeglaselt (mõeledes 4tunni alistamisele) teele minna, ikka ja jälle avastasin ennast „tormamas“ 5.20-15min/km, lõpuks lõin käega ja vaatasin mis juhtub … ega suurt miskit ei juhtunudki kui et ainult 2 ½ ringi pärast tundsin, et kaua see tormamine enam kesta ei või, kuid üks geel ja tops Coca-colat pani lambi jälle põlema nii, et olles 4ringi korraks rahulikumalt võtnud, sain viimaseks 1 ½ ringiks motivatsiooni Kanna Petsilt, kes kahesuunalisel lõigul vastu joostes ennast kinni püüda käskis. Sellest piisas selleks, et tempo ei langenud ka viimasel ringil … kuid rada sai enne otsa nii et minu ja Peetri maratonitempo võimekuse vahe on, - kaks  maratoni, tantsupidu ja raske hommik, siis saan ta peaaegu kätte.

Mis siis sellest kõigest noortel õppida ja vanadel meenutada, aga seda, et jooksuvormi säilitamiseks ei ole miskit muud teha kui järjepidev treening ning puhkepausid isegi kui need on tehtud pärast 24tunni jookse, ei peaks olema kuu pikkused vast ehk paar nädalat võiks rahulikumalt võtta … aga kui paus on ikka pikemaks veninud, ei ole hullu paar nädalat läbimõeldud ja spetsiaaltreeninguid ning vorm on pea et taastunud, arvestades seda, et Vändras joostu oli mu selle aasta kiiruselt kolmas maraton … kuigi jah sel aastal üritasin joosta ainult kaks kiiret maratoni, ülejäänud olid pikad aeroobsed treeningud eesmärgiga alla 4tunni.

Sel aastal ootab ees veel kaks jooksu, Vana-aasta maraton ja VÖU, loodame et neiski seatud eesmärgid täituvad.

130) Sada kolmkümmend

Pääsküla rabas

Pärast 4nädalast taastumist algas Pääsküla raba maraton ilma suuremate üllatusteta, esimestel ringidel lõi süda küll tugevalt ja see-eest ka kiirelt, hingamine oli samuti kiire kuid see-eest ka sügav ning organism töötas täiega nii et igal ringil oli põiekas.

Mida rohkemat oskad sa veel tahta, kui aint et see asi rutem läbi saaks, kaalusin et ehk võiks selle isegi 1/2peal lõpetada, samas mõtlesin et see seaks ohtu mu plaani Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal oma 100 maraton joosta. Samas jällegi oli aga selge, et lõpuni jooksmine seab ohtu aga mu teise plaani koguda 100 maratoni täitumisel rohkem maratone alla 4tunni, kui üle … siis jällegi mõtlesin et see balanss väga hullult negatiivne veel ei ole. Samas perspektiiv, et järgneva kahe,2 aastaga 34maratoni asemel 35 joosta vaja on, tundus hirmutavam ehk siis 6ringil võtsin appi viimase õlekõrre ehk lisasin sammule pikkust ning lootsin et pealetuleva „runners high“ laineharjal lõpuni purjetada. Kuid, kuid, laine kandis mind ainult 2ja1/2 ringi, pärast mida pidin kasutama kogu oma tahte ja muid jõude et jalg-jala ette tõstetud saaks, mitte et jõud oleks otsa saanud, vaid jalad olid nõnda kanged et liikumisamplituut õige pisikeseks oli kahanenud, kuid kuidagi ma koju ära tulin …

Mis sellest siis noortel õppida ja vanadel meenutada oleks … aga seda, et pärast pikemat puhkepausi ei peaks treeninguid maratoniga alustama!

129) Sadakakskümmendüheksa

1,2 km.

Lõppkokkuvõttes läks ju tegelikult hästi. Karmen jooksis uue Eesti tipptulemuse 173,319. Naiskonna  414,902, on samuti uus Eesti tipptulemus, Soome naistele kaotasime meeskonnana ainult 3,2km, süüa anti, toad olid soojad, ehk siis kõik OK.

Kuid, kui mina Prantsusmaale, täpsemalt Toulousi jõudsin, hüppas lennujaama välistrepil mu juurde üks reissumies kes inglise keeles seletama hakkas, et tal tarvis Brüsselisse jõuda, odavaim pilet maksvat 102eurtsi aga temal oli ette näidata ainult 70. Oma varasematel välisreisidel, kui on juhtunud, et tullakse "annetusi" või niisma haleda jutu ja näoga raha küsima, olen kõik sellised palved juba eos parreerinud jutuga, et mis raha kus mul see raha, ma tulen vaesest Ida-Euroopa riigist Eestist, endalgi raha napib ... seekord aga nii libedalt ei läinud, sestap et vagabundil läksid selle  peale silmad särama ning siis kukkus ärplema, et "... ah et sina oled Eestist, veab sul mees, tead kust ma olen, ma olen Ungarist ja me oleme veel vaesemad ...". No  oleks ta Moldovast või Rumeeniast ehk Bulgaariast olnud, oleks ehk  kuidagi temaga nõustunud, kuid siin ei saanud ma nõus olla, mispeale ärplesime vastastikku natuke aega ja üritasime üksteist üle trumbata  kui kehva ja vaene elu me riigis on ... lõppes see sellega, et mul said usutavad valed otsa ning tema nõustus rõõmuga, et nende peamisnister Orban on pisut äkiline ja mina andsin oma  rahakotist talle kõik seal olnud mündid ... lugesin sõnad peale et ta raha alkoholi või narkotsi  peale ei raiskaks, mille peale ta ütles et ei joo juba ammu .., ...  nii me sõbralikult lahku läksime.
Järgmisel päeval jõudsin Albisse ... ja kus mujal kui kohalikus Decathlonis põrkasin kokku Eesti naiskonna ja abitiimiga. Ja olgu öeldud et see ei olnud viimane kord, kui Prantsusmaa erinevates linnades Dechatlonis sai käidud ... ikka ja alati jäi hinge kripeldama, et järsku oleks võinud ikka selle asja ka osta ja ikkagi ei ostnud.

Reede päev möödus toitudes ja marrsides ning avamisel kultuuriprogrammi vaadates ning oodates kui napiks kankaanitantsiajate aluspesu 5 v. 6 kostüümivahetuse järel muutub ... kuid nii palju neid kostüüme lõpuks siiski ei olnud.

Laupäeva hommikust kuni pühapäeva hommikuni jooksin kokku 189,717km ehk siis neljandat korda viimase nelja aasta jooksul +/- 1,2km sisse 190-ne ümber, mis on juba täiesti koomiline ja hale ja frustreeriv ja ... . Miks see kõik nii juhtus vajab veel analüüsi kuid ilmselt jäi eelnevalt puudu kas nüüd just 200tundi trenni, kuid mõnikümmend tundi küll, samuti ei peaks vanainimene 2x aastas 24tunni jooksus, 3kuuse vahega osalema ... kuigi ka vastupidiseid ja edukaid näiteid on olemas ... või vähemalt ei peaks selle kolme kuus alguses hullult rabelema ja ribadeks tõmbama, mistõttu paarkümmend trennitundi vähemalt tegemata jääb ..., tehniliste viperuste e. piisava energia pealevoolu katkemise taha jäi ilmselt uue isikliku jooksmine, mis oleks arvatavasti olnud 193 +/- 1,5km, mis oleks iseenesest ka väga koomiline ja hale ja frustreeriv ja ... olnud, kuid sellest pärast pikemat analüüsi kui sellest miskit selguma peaks.

Ülejäänud paari päeva jooksul, mil taastumiseks koha peale jäin jõudsin käia veel ka Andorras

 ja nagu öeldud ka paar korda Dechatlonis ... paeguseks olen ülemaganud ning unetus vaevab aga küll läheb kunagi paremaks.

128) Sadakakskümmnedkaheks

EM-i eelõhtul.

Niivõrd sihipäratut, kuid samas puhtalt sisetunde ja muidu tunde järgi toimunud ettevalmistust aasta tähtsamaks stardiks e. 24tunni EM-iks pole ma veel teinud. Tunde järgi trenni tegemises ei ole ju iseenesest miskit halba, aint et enamus ajast oli tunne halb aeg-ajalt ka natuke parem kui halb, kuid oli ka paremaid päevi. Kõik sai alguse sellest, kui 9päeva pärast Iisaku 24tunni jooksu Saadjärvel ei suutnud end tagasi hoida ja jooksulustil ennast kaasa haarata lasin, nii et juba armistuma hakanud liha ja kõõlused uuesti ja valusamalt puruks sai kisutud. Nii et ajal kui oleks pidanud erialatreeningutega pihta hakkama pidin jälgima hoopis seda kas ja kuidas kuskilt uuesti valutama või kiskuma on hakanud ... ja tavaliselt miskit ikka kuskilt tunda andis oli see siis üks või teine kannakõõlus ehk kangeks tõmbuvad sääremarjad või müosiidi sarnased valuhood erinevates lihastes. ... igastahes erialaseid treeninguid sai improviseeritud vaid kolm.

Esimeseks selliseks oli SEB-i ultranädalavahetus, kus laupäeval sai nii kiiresti kui kannatas 10km joostud ning pühapäeval maraton. Eesmärgiks oli laupäevase jooksuga end võimalikult palju ära kurnata et siis pühapäeval väsimuse ja ehk lihasvalu pealt maraton teha. Maratonigi olin planeerinud jagada nelja ossa, kus alustan rahulikult tiksudes 6min/km kuni 10km, siis kiirendada pulss punasessse nii et 1/2 peal alla kahe tunni olla ja jätkata sealt nii  et lõpuks siis maratoni aeg alla 4tunni saaks. 4tunni alistamine õnnestus, kuid viimane 10km lõik mis oli ettenähtud kiirenevas tempos jooksmisena kujunes hoopis tempo säilitamise nimel meeletult pingutamiseks ilma igasuguse võimaluseta kiirenduseks.

Teisena sai ette võetud Saku Sügisjooksu maratonidistants. Sellestki kujundasin pikemat sorti spordipäeva. Alustasin 20k rattasõiduga suvilast Sakku. Maratoni olin sarnaselt SEB-ilegi plaaninud neljaks jagada. Rahulik esimene 10km kujunes meeldivaks nagu arvata võib, kiirendus kuni 1/2 maani tunud samuti libedalt minevat, lusti jätkus kuni 32km-ni, kus mind tabas täiesti ettekavatsemata haamer nii et üle paljude aastate maratonis neil vähestel Saku raja tõusuosadel kõnni peale üle sai  mindud.

Kolmandaks sai pikem spordipäev tehtud Rabajooksu ajal, kus sai rahulikult suvilast stardipaika sörgitud, põhistardi Rabajooksu ring täiega pandud, kerge taastav ring veel otsagi ning siis tagasi maale ... tulemuseks oli jällegi see, et tagasitee tunduvalt rohkem aega võttis kui hommikune kohalejõudmine ei suutnud selgi korral vastu seista kiusatusele tõusud kõndides võtta.
Kokkuvõtteks võib öelda, et miskit füüsilsit kasu mu eksperimendid ilmselgelt ei andnud, kuid kinnitasid ennegi teada olevat tõsiasja, et kui pulsi punasesse, piimhappe lihasesse oled ajanud siis ei paku ei tempo langetamine ega taktikaline kõndiminegi miskit leevendust ainuke millest mõtled on see, et küll oleks tore kui see kõik läbi saaks, istuks lihtsalt maha ja puhkaks, võtaks ühe õlle või midagi ... . Ehk siis vanadele meenutuseks ja noortele õpetuseks tuleks öelda, et nii nagu haigustegagi on haamrit mõistlikum ennetada. Nii haamri kui haiguste ennetamine nõuab muidugi teatud enesedistsipliini, mõistlikku käitumist ... jne jne.
Kuid kes teab milleks kõik kasulik on, järsku ei ole IIsaku jaoks tehtud treeningud veel lahtunud ning Albis on rohkem õnne ja eesmärk saab täidetud.

     

Tšempionide eine Albi 24h EM-i eelõhtul, maitses päris hea lõppkokkuvõttes.

127) Sada kakskümmned seitse

Parafraseerides M. Kõlvartit - minu seebi ultranädalavahetus,

Nii 10km või maratonile otsustasin ennast kirja panna üsna hilja kuna ei olnud teda kuidas I-Viru 24tunni jooksust taastuda suudan. Sellega läks aga nõnda, et  keha hakkas end juba kenasti taastama kuid mõistus sugugi mitte, nii et kui Saadjärvel numbri külge panin ja stardikanga alt läbi sammusin unus kõik mis enne planeeritud … ehk tõusud ja järsemad laskumised kõndida tasased maad sörkida ning pisut 2tunni alla finishisse jõuda. Kui alguses veel suutsin ennast tagasi hoida ning tempot mitte eriti kõrgeks lasta siis ühel hetkel, nähes enda ees ilusat pikka ja sirget laskumist andsin jalgadele valu … ei aidanud tempot alla võtta ei vasakust kannakõõlusest läbikäinud ja saatma jäänud valusähvatsed ega krampide eelsele seisundile sarnane nõrk tunne sääre ja kintsulihastes … kõik see lõppes lõpuks sellega et tõsisemaid jooksusamme sain lõpuks tegema hakata alles Ülemiste järvejooksu nädala nädalalõpu poole. Sinnamaani sai niisama jalutatud ja rattaga sõidetud. Ülemiste järvejooksu elasin kuidagi üle ja avastasin ja kannavalugi ei tulnud hooga tagasi vaid andis tunda vaid siis kui jalg üle kivide ja kändude ning juurikate joostes väändub … metsa-alla jooksma minemisest olen siiani loobunud.

Kuna miskit hullu muud aga ka enam ei juhtunud, paningi ennast nii 10km kui maratonile kirja eesmärgiga teha pikk ultra treening-nädalavahetus. 10km planeerisin joosta alla 45minuti, et siis maraton kerge lihasväsimuse pinnalt läbida …  tuli napilt välja kuid rahul olla ei saa. Lootsin et alla 4 ½ min/km jooks tuleb kergemini … ei tulnud … aga sellele on ka põhjendus olemas, kui tahad ikka kiiresti joosta siis tuleb ka kiiresti jooksmise trenni teha … ma ei teinud üldse peaaegu.

Maratonist planeerisin seega rohkem iseloomu kasvatamise treeningut ehk esimesed 10km 6min/km siis tõsta tempot 5.20/30min/km peale kuni püüan kinni 4tunni grupi (teoreetiliselt oleks pidanud nad kätte saama enam vähem esimese ringi lõpuks) jooksen nendega kuni 30km-ini ja siis edasi panen kuidas torust tuleb ning aeg kindla varuga alla 4tunni saada.

Kohe alguses oli raske …  no ei suuda selles rahva massis ja võistlus situatsioonis tempot kontrolli alla hoida ikka läheb kiireks … eesmärgi sain 10km täidetud ainult tänu sellele, et kõiksepealt käisin 4km tualetis ja pisut hiljem märkasin  Railit, kes samuti 6min/km plaaniga teele oli läinud. Edasi juhtus aga see, et 4tunni õhupalle püüdma hakates tundusid et need ei tule ikka piisavalt kiiresti lähemale, mistõttu tempo aeg ajalt ka alla 5min/km tuli. Sain nad kätte nõksa enne Viru ringi, siis selgus ka see miks ma nende jälitamine nõnda raske oli … aga seetõttu, et nad tunduvalt kõrgemat tempot hoidsid kui 4tunni alistamiseks vajalik, nii et kui 4tunni pundis edasi joostes vend Atonen lõpuks teatas, et nüüd võtame hoo maha ja ootame kõik järgi, suutsin mina kahjuks ainult olemasolevat tempot säilitada, kuid mitte juurde panna. Sellest küll piisas et kenasti alla 4tunni tulla, kuid annab ikkagi tunnistust iseloomu nõrkusest ehk siis sellest, et ma ei suuda vajaduse korral piisavalt oma jooksu teha, mis ilmselgelt tuleb sellest et vaatan liig palju seda mis teised teevad … aga ultra see on hoolimata suurest toetajate ja kaasaelajate vajadusest üks kõige individuaalsem jooksuala üldse mis olla saab, tore on küll sammule reipust juurde panna kui teeääres lehvitatakse ja pika teekonna alguses pundis joosta, lobiseda ja nalja visata, kuid tahes või tahtmata jooksed sa siis juba teiste jooksu, raiskad lobisemisele asjatult energiat ning tekitad endale pettekujutelma et see kõik ongi nii tore ja lõbus … aga ei ole, ei ole kohe mitte, olen näinud ka kõige lõbusamal naerusuul rasketel hetketel valu ja väsimusgrimasse.

P.S. Seda, mis I-Virus kõhu untsu keeras et see miskit ära seedida ei tahtnud, ei ole siiani suutnud välja arvutada … kui meenutada siis võib-olla võis olla põhjuseks see, et ei söönud seal ühtegi  banaanii ning alustasin Coca-colaga liialt vara … ei tea ei tea, kuid kes teab. Kui miskit rõõmustavat I-Virust leida siis ainult seda, et seal jooksin esimest korda teisel poolel üle 90km, täpsemalt 91,168km. Loodan et Prantsusmaal õnnestub seda rohkem 100km poole nihutada, nii et esimese poolega väga palju üle 100 saada vaja olegi …

126) Sadakakskümmend kuus

Kuidas ma ikkagi 200+ ei jooksnud ... ehk Ida-Viru Staadionimaratoni 24tunni jooks.

Parafraseerides klassikuid Kert Ämmapetsi (Kreisiraadio) ... , kõik sai tehtud nagu targasti, kõik sai hoolikalt läbi mõeldud, championchip pidas arvet, kõik sai nagu ettevalmistatud, olemas oli mingisugune reaalne plaan - pealtvaates (paljukommenteeritud exceli tabel) oli nagu olemas, kuhu kõrvale oli kirjutatud 200km ... aga ma ei tea kus see 200km on, no ma tõesti ei tea, ma ei tea mida üks normaalne inimene tegema peaks, et see 200km kuskilt välja tuleks ... lisaks ju sai veel kõigi transporditöötajate ja jooksjate jumala Hermesega läbi räägitud, teekäijate kirikutes sai tema auks küünlaid põletatud, igal täiskuuööl sai kolme tee ristis must kukk ohverdatud ... ja no muidugi sai trenni ka tehtud, mitte et sellest nüüd miskit abi oleks või midagi aga no nii igaks juhuks ...

Kuid kui tõsiselt võtta siis üks, mis sedakorda alt vedas oli kõht, kõht mida seni üheks oma tugevamaks komponendiks olen pidanud ... .Kohe alguses oli tunda kuidas tavaline, jooksuvõistlustel pakutav suupiste ja jook kõhtu kauemaks kui tarvis keerlema ja loksuma jäi ja kõhu punni ajas, ei aidanud ka kodunt kaasa võetud ja kokku segatud hea ning parem, millest varasematel kordadel  abi ja leevendust on tulnud. Korraks töötas ning lõi kõhu tahedamaks korraldajate poolt pakutud pasta, hiljem tõid sära silma ja reipama sammu  kuumad puljongid, vahepeal aitas ka kodune kohvilaks meega, kuid nende kõigi mõju jäi kokku üürikeseks, nii et enamus ajast ikkagi krooksude ja iiveldusega tuli võidelda, millele hiljem lisandusid veel kanged jalad ja kurnatus.
Teiseks ja isegi vast olulisemaks komponendiks, mis soovitud tulemust saavutada takistas oli - "plaan", ... mitte see jooksu ajal kommentaaride objektiks olnud exceli tabel, vaid minu peas ammusest ajast tekkinud kujutelm sellest, et kui tahta 200+ kokku saada siis peab esimese 12tunniga vähemalt 104-106km saama. Plaani täitmiseks on aga tarvis liikuda tempos umbes 6.45 min/km (staadioniringil +/- 2.40), mis siis koos hoolduspausidega annaks esimese 12tunniga kokku 105km  ...  Kujutelm ei ole minu enese fantaasia vili vaid toetust sellele olen saanud paljudest loetud materjalidest ja enda kogemsest, mis on näidanud, et ultrate teise poole tempo langeb mul alates kümnendiku võrra. Seda mitte ainult seetõttu et jalgu ei jaksa enam kiiremini  liiguatada, vaid suurem osa tempolangusest tuleb pigem kirjutada lühemate hooldusvälpade ja pikemate peatuste arvele. Tean ja jutlustan ka ise seda, et ultrajooksus ei ole  plaaniga suurt midagi teha ja et plaan on hea vaid selleks,  et pärast oleks hea vaadata mis untsu läks. Samas  tean ja usun, et tegelikult on kõigil ikka miski graafik maha pandud või punktid märgitud kui kaugel ja mis kell võiks enam-vähem olla. Minu veaks  sedakorda oli see, et üritasin plaanist, hoolimata streikivast kõhust ja korraks pilvetagusest päikesest palavaks muutunud päevast, liialt kramplikult kinni hoida. Enne jooksu veel olin otsustanud, et kui stradis on palav või palavaks minemas siis tuleb raske töö õhtu hämaruse ja ööpimeduse  varjus ära teha, sest ei ole teada mis järgmine päev toob ja siis ju niikuinii ei jaksa. Kuid kui palavaks läks siis sellest hoolimata üritasin vana plaaniga jätkata ning kui päästev õhtune ja öine jahedam õhk saabusid ei olnud põhitöö tegemiseks enam jaksu edasi suutsin end vaid niipalju sundida, et ka kõige raskematel hetkedel vähemalt ühel sirgel jooksammu tegin ...
Ja Ilmselt lihtsalt ei olnud seekord ka  õnne ... ehk seda üht olulist elementi mis Aivar Superman L. arvates (ja tema juba teab), 200+ tarvis on.

Kuid nüüd, kui Aivar S. L. näitas väga veenvalt ette, (ja teadis rääkida, et seda on teistelgi enne juhtunud) et "positiv split" 200+km ületamiselgi (distantsijooksude vaste on "negativ split")  24tunni jooksus täiesti võimalik on, hakkan ennast sellest 105km usust lahti harjutama ning kuigi ma ilmselt kunagi ei hakka uskuma, et ma 50%/50% suudan joosta siis ka nõksa üle 100km pealt esimese 12tunni sees on 200+ lõpuks võimalik ...

P.S.
Arvan et korraldajad, eesotsas Rene Kundlaga juba nõndapalju kiidusõnadega üle külvatud on, et juurdelisamine seda enam läägemaks muuta suuda nii et ... minugi poolt vaid au ja kiitus, kõik mis tehtud sai oli igati vinks-vonks, 110% jne, jne  lisaks veel suurepärased kaasaelajad (v.a paar liialt vägijooke pruukinud) ja kaasvõistlejad (kellest küll mõni sprinter vist ei saanud aru et ka 24tunni läbijad ka võistlevad mitte niisama rajal sörgi).

P.P.S
Et kui ringiajad läbi analüüsitud siis mine tea ehk teen sellestki pisut spordijuttu, et saaks vanuigi meenutada ja ka noortele õpetuseks.

125)

LU-lugu,

läks seekord sedasi, et enne võistluse algust ilmateadet uurides ja stardis seistes ja rajal joostes ei jõudnud ennast ära kiita, et sel aastal ainult kaks maratoni otsustasin läbida ... ühe laupäeva hommikul ja teise pühapäeval. 

Selline tagasi - ja kokkuhoidlik plaan lubas mul rajal pisut kiiremini liikuda kui enamus arvaks, et ultras mõistlik on. Tekitasin sellega ka pisut ärevust ning segadust. Hoolimata lennukast sammust ei õnnestunud mul aga ei esimeselt ega ka teiselt ringilt liidrina tulla vaid selle au sai endale Laimonis, mina pidin leppima tagasihoidliku III kohaga, ettepoole jäi veel samuti reipalt alustanud Tave A.. Kuid plaanis ei olnudki esimest või teist ringi võita. Eesmärgiks olin seadnud maratoni aeg alla 4tunni saada. Kuna ma ei olnud rajas ja endas sel rajal päris kindel siis otsustasin et teiseks ringiks on puhvrit vaja ning panin esimesel ringil leekides üles ka kõige järsematest nõlvadest mis tõi ½ maratoni tulemuseks aja 1.48,midagi … olid ajad kus tasasel maal ja linnatänavatel sellise ½ maratoni aja saamine nii maratoni sees kui muidu raskusi valmistas e. siis 10+aastat rahvasporti on pisut kasuks tulnud. 

Teisel ringil jätkus reipust kuni Vääna-Jõesuu TP-le järgnenud Türisalu pangale tõusuni, seda hoolimata sellest, et ka kõiki eelnevaid künkaid olin juba rahulikumate sammudega võtnud. Kuid need viimased mõniteist kilti kannatas kenasti ära ning maratonifinishisse jõudsin ajaga 3.51.11, mis aja poolest minu 60+ maratoni hulga esikahekümne tulemus on, ehk siis 10+aastat rahvasporti jällegi oma kasulikkust on näidanud.

Vahepeal läksin külla, sõin seal makaronisalatit, peedi-lihasalatit, rabarberimuffinit ja kooki ja torti, jõin punast limonaadi ja tulin tagasi stardi-finishi alasse, kus üha rohkem ja rohkem õnnelikumaks muutsusin, et rajal jooksma ei pea, kõik tundus kuidagi märg ja niiske ja ligane … ja eks oli muidu ka näha et spordirahvas kena sportliku nädalavahetust naudib …  lõpuks sõitsin suvilasse magama, uinusin vihm krabisemas plekk-katusele … aga mul oli mõnus ja soe. Kella panin endale äratama 0700, et kell 0800 võtta ette teine LU maraton … ärgates märkasin mobiilis hulgaliselt vastamata kõnesid ja SMS-i Pillelt, kes teatas et võistlus katkestati aga rada on sellest hoolimata vaja maha võtta ja kokku pakkida. Kaks vastamata kõne oli Marikalt ning kahtlustasin et tal oli mure kuidas koju saada … ju ta kuidagi sai.

Sõitsin Meremõisa, ajasin Aivariga, kes öö autos  üle-elanuna ennast kodupoole  sättima hakkas, pisut spordijuttu. Kuulasin muljeid rajast ja muudestki dramaatilistest sündmustest ning hakkasin tööriist kaasas Heliküla poole liikuma, vihma sadas jätkuvalt, kuid ilm oli meeldivalt jaheda ja sooja vahepeal, puhus kerge meretuul, mistõttu leidsin et pärast maratoni ei ole midagi mõnusamat kui järgmisel päeval teha kerge rahulik jalutuskäik metsa-all ja olla lihtsalt kasulik.

124) Sadakakskümmend neli

Zilonis skriesana nakti tumsa e. elevandid jooksid nagu naksti tumedas öös e. siis kuidas eksitus Facebooki ühes postituses juhatas mind Lätis toimuvale ööjooksule.

Eks ole neid jookse mis ööpimeduses toimuvad ehk sinna kanduvadki üsna vähe. Eesti ööjooks põle miski ööjooks, kell 2130 teevad õiged pidutsejad alles beauty- või power napi, kes siis kuidas.

Erialast lähtuvalt pean vajalikuks ennast aeg-ajalt ikka nii ööpimeduse kui varavalges jooksurajale sundida ja mis saaks olla parim sunnivahend kui makstud stardiraha ja võetud kohustus iga aasta vähemalt ühel Lätis korraldataval ultral käia. Igastahes, kui ultrajooksusõber kutsus Facebookis rahvast üles osalema CET-il ehk Cesis Eco Trailil juhatas esialgu antud link hoopistükkis elevantidele ööpimeduses ... pisut sobitamist ning mõne aja pärast treeningplaani selle mahutasingi. Olgu aga nüüd ka ära öeldud, et esialgne plaan nägigi ette jooksu menüüs olevatest distantsidest just ultrat e. 63km, kuid seoses segaste asjaoludega olin sunnitud selle ümber vahetama 36km vastu ning loobuma taastumisest järveäärses kämpingus.

Jooksu peastaap asus, Usmas Meki  Kempinga söögimajas kuhu jõudsin pärast valele kiirteeotsale keeramist Riias pisut hiljem kui planeeritud, kuid siiski piisava ajavaruga. Stardimaterjalide kättesaamiseks tuli täita ja allkirjastada lätikeelne paber millega loobusin järgmiseks 6aastaks oma palgast, nõustusin loovutama oma mõlemad neerud … või tont teab mida ja millest, kuid materjalide väljastaja lohutas, et see on kõigest allkiri millega kinnitan, et ma piisaval terve ja tugev olen ning mul kõik vajalik kaasas on. Nimelt ettevatlikest ning seega pikka ja igavat elu elavatest rootslastest eeskuju võttes oli pikematele distantsidele minejatele ettenähtud kohustuslik varustus termokile, pealambi, punase tulukese, mobiiltelefoni, plaastrite ja vähemalt ½ liitri vee näol. Jooksu start anti kell 2300 kui hakkas juba hämarduma punased tulukesed kästi põlema panna … kena oli vaadata küll kui see pikk rivi plinkides teele läks.

Omades mõnd kogemust Läti maastikujooksudest kuid raja profiiliga Endomondos tutvumata ootasin selgi korral koheselt järske tõuse ja keerukaid laskumisi läbi padriku, üle juurikate ja siis veelkord tõuse ja laskumisi, kuid selle asemel kulges rada alguskilomeetritel mööda küla- ja metsavahe kruusateid ja radu, nii et avastasin end ööpimeduses sellist tempot tegemas, mida veel sellisel kella-ajal ette ei ole tulnud, kilomeetrid lendasid 4.45-4.50 ja 5.00min/km vahel … kuniks rada metsa-alla keeras ja silt raja ääres „Kulturas kilometras“ teatas … kultuuris ja kilomeetrist olid asjad muidugi kaugel, tegemist oli vähemalt paarikilomeetrise veel hiljuti veega üleujutatud mülgaste, mahamurdunud ning pehkinud puude ja oksterägastikuga kus liikuda sai astudes pokupeadele või lootes et puutüved ja oksad su jala all ei murdu, kõik see hüplemine ja rabelemine ja okste ragin võis eemalt tõepoolest elevandikarja liikumist läbi džungli meenutada. Mülkast välja saades algas mõne aja pärast metsaalune liivarada ja kõik ju teavad kuivõrd raske on seal head pidamist leida, seda raskem oli see juba peaaegu et täitsa pimeduses ja et asi veel põnevam oleks juhatas liivarada lõpuks ojakese äärde, mis juba nõndapalju lai oli, et jagus minutiks nuputamist kuidas sellest üle saada ... . Edasi vaheldusid kergemad ja raskemad rajalõigud raskemate ja kergematega ning finishisse jõudsin juba siis, kui ei olnud enam hämarikku ega koitugi polnud veel paistmas aeg 34,5km peale kulus 3.21.08 vanemate senjooride arvestuses III koht, kas see miskit ka väärt oli ei tea öelda, kuna pärast kerget taastumist ja pesemist hakkasin vaikselt kodu poole sõitma, nännikotis oli kutse päris CET-ile ja buff.

123) Ükskakskolm

Ishias

Kui ka kõik ei lähe nii nagu plaanitud siis vanainimene ikkagi ei peaks kahel järjestikkusel nädalal maratoni jooksma, pärast on ishias. 

Aga kõik sai alguse sellest, et treening ja võistluskava vaadates ei jäänud muud üle, kui mai kuus üritada üks niivõrdkiire maraton joosta, et see uut isiklikku tähistab. 

Planeerisin seda teha Haapsalus, millest möödunud aastast kenad mälestused jäid … 30km noolsirget tasast teed … lausa lust joosta … nädal aega enne olevale Vändra maratonile ei saa aga minemata jätta, mistõttu olin seal juba ammu kirjas. 

Tehtud mõeldud, et siis Vändras vaikselt kõssa-kõssa alla 4tunni ning Haapsalus siis hing ja silmad kinni noolsirgel teel noolena isikliku poole. Siis selgus, et Haapsalus puhuvad teised tuuled kuid pühivad seda kogenumad luuad ning pikka igavat sirget enam joosta ei saa. Kuna Vändra rada rohkem tuttav tegin plaanid ümber, järelejäänud paaril nädalal tegin sekka mõned kiiremad lõigutrennid ning Vändras hakkasin paugutama, kuid päike paugutas kõvemini, nii kõvasti suisa, et kui poole peal olin veel üsna napilt isikliku graafikus siis viimased 8-9km võtsid igatsugu jooksulusti kuna hoolimata käte ja jalgadega vehkimisest võttis soe vatine sein hoogu üha rohkem ja rohkem maha. Lõpuks nii maha, et ei saanud alla 3 ½ tunnise maratonigagi uhkeldada aeg 3.30.03,5. Soe vann ja külm õlu päikese käes parandasid pisut tuju nii et kodutee koos rõõmsama jooksuselts- konnaga möödus juba lustlikumalt.

Aga ega palju puhata saanud, juba nädala keskel tundsin ennast nõnda reipalt, et panin ennast Haapsalu asemel Viimsisse kirja, et uuesti niivõrdkiiresti joosta proovida. Kuid, kui hommik oli veel paljulubav siis stardiks säras päike jälle taevas ning temperatuur jälle üle 20 kraadi kippus minema, mis alles äsja talvest väljunutele järjekordselt vatti ja vaeva tähendas ning kui korraldajad maratonile 700meetrit lisaks olid mõõtnud oli tulemuseks jälle üle 3 ½ tunnine maraton ajaga 3.30.55, (maratonidistants sai täis ajaga 3.27.27 ehk siis ikkagi mitte mõhkugi).

See, et vanainime ei peaks kahte maratoni järjestikustel nädalavahetustel jooksma või vähemalt mitte seal midagi üritama, väljendub selles, et talvine isihias tuli tagasi ja hakkas piinama, kord on ta ühe kannika all, kord teise … kõige huvitavam on see, et piinab siis kui kõndida, või istuda (nagu teda on, on istumine uus suitsetamine … aga miks see kannikatele nii mõjub …) jooksma hakates läheb üle. Nii jooksingi veel kahele maratonile lisaks kohe otsa ½ maratoni kaunilt mitmekeseisel Tallinn Citytrailil. Oleks teadnud, et rada isegi Lätis korraldatavate trailidega võrreldes üsna tasane on, oleks suurest jooksulustist kohe paugutama hakanud ja vähe asisema aja saanud kuid hea seegi et alla 2tunni tuli.

Viimasel maikuu laupäeval sai veel lisaks ümber Harku järve joostud, 1.mail olin stardis Viljandis … ehk siis igal maikuu nädalavahetusel stardis ... ja see ongi tipp- ning saavutussportlase ja rahvaveteranvahvasportlase vahe, tipp- ja saavutussportlane võistleb manageri ja/või treeneri sunnil mõistikult ja võtab aega taastumiseks, meiesugused aga ei mõista ei puhata ega taastuda …

122) Sadakakskümmendkaks

4 nädalat, 3. koht ja 2 ja ½ maratoni 

e. just nõndapalju sai ette võetud ja ära tehtud, kuigi esialgne plaan oli nii seatud, et kevadise esimese mahu ja pisukese intensiisvsuse tõusu lõpetan Pääsküla Rabamaratoniga. 

Kuid, küllap vist sai mahtu ja ka intensiivsust pisut liialt palju tõstetud nii et pinges sääremarjad ja hellalt tuikav põlv sundisid plaani ümber mängima selliselt, et neljanädalase tsükli lõpetasin taastumisnädalaga, et siis vaadata kas peaks veel taastuma või võib juba uuesti asuda mahtu ja intensiivsust tõstma … igastahes tähendab see minu keeli seda, et kui muuhulgas maraton alla 4tunni läbida on nii mahtu kui intensiivsust küllalt. Nii juhtuski Otepää-Tartu maratoniga, kui esimese pooliku peal olin täpselt 2.01,00 ja teise panin siis 1.57,58 või … Igastahes oli esialgne plaan selline et esimese 10km panen üldse pisut alla 6min/km ja teisel 11km punnitan natuke rohkem et poole peal nii 2.03/04-ga olla, et siis kolmas 11km teha sööst ning viimased 10km lasta jalg sirgu ja vabahooga finishisse veereda … Kuid, kuid, kuid … rajameistrilt kuuldud hoiatused isegi jäistest ja mitte ainult poristest rajalõikudest panid jalad kohe algusest peale kiiremini tööle kui plaanitud, seda enam, et kuniks Mets korraks metsa alla keeras olin jooksjaterivis suisa viimane … piinlik hakkas aga see selleks … Edasi läksid asjad nii, et mingil hetkel vedasin Contra Marika gruppi tagasi, et siis ise selle grupi eest plehku panna, andes enne mõista et kui ikka alla 4tunni minna tahetakse siis peaks ikka minuga kaasa tulema … aga ei tuldud … Poole pealt ja Pangodist alanud kruusateelõik väga hull ja ligane ei olnudki nii et 11km sööst kujunes enam-vähem selliseks kui planeeritud … aga siis, aga siis tuli jäine metsavahetee mis tempo kõvasti alla võttis nii et kui asfaldile tagasi sain, andsin endale aru, et kui ikka alla 4tunni kohal tahan olla siis hingeldamisest ei pääse … ja nii juhtuski, et igaks juhuks lõpukilomeetrid hingeldama hakkasin, tempo sellest enam eriti ei tõusnud aga abiks oli ikkagi, aeg 3.58.58.

Saku Kevadjooksule (maraton) ma esialgsete plaanide järgi ju minema ei pidanudki, kuigi tundmata see jooks mulle ei ole. Mullu jooksin seal üle tüki aja ½ maratoni ja tuli minu arvates päris hästi välja. Sedakorda sai jällegi alustatud nii nagu plaanis oli, tiksusin vaikselt 5.35-5.45 min/km elu oli ilus, päike paistis. ½ maraton täis 1.59,22-ga, siis alustasin sööstu … tuul lükkas tagant nii et 5.15-5.25 min/km raskusi ei valmistanud. Männiku poole tormates poetasin teeserva, laternaposti alla, liikluse reguleerijate juurde stardi/finishi alast kaasa haaratud joogipudeli, noh et tagasiteel hea jälle keelt kasta; tagasi Saku poole tormates ei põld reguleerijaid ega joogipudelit, aga kuna silm veel säras ja karv läikis siis kauaks seda taga leinama ei jäänud … pigem mõtlesin et vat kus tublid, vabatahtlised ei kübetki prügi jäeta teeserva. Samas avastasin, et ega miski mind hoogu maha võtma ju ei sunni ja eks vaatan mis juhtub … ega suurt miskit muud ei juhtunudki, kui et jõudsin finishisse ajaga 3.49,52 e. siis teine pool pea 9min kiiremini kui esimene ehk siis arvata võib et talvine ja varakevadine aeroobse baasi ehitamine, tulevasi ultraid silmas pidades päris tühja pole läinud … aint et kui nüüd veel kiirust ka veel arendada tahaks lähevad trennid jälle raskeks kätte ära … ja see ei ole enam ju lõbus.

Lõbusa vahepalana tuleb ära märkida, et Saku Pruulikoja Pubi oli just sobivalt kella 16.00-18.00 enesele veeavarii või katkestuse organiseerinud nii et keskmiselt ja pikemalt maratonil aega veetjatel söögi kupongi realiseerida ei õnnestunudki  … ehk siis õpetuseks noortele ja meenutuseks vanadele - jookse maraton alla 3tunni, pese ruttu nägu puhtaks, saad süüa ka, või tiksu vaikselt üle 5tunni, jõuad kenasti pubi avamiseks ennast korda sätitud ja saad kõhu täis.

Pääsküla Raba1/2maratoni päevaks olin endale planeerinud pika spordipäeva, esialgne hull plaan oli ju sõita rattaga suvilast Rabajooksule, tormata see kiirelt-kiirelt läbi hüpata ratta selga jõuda nipilt-napilt Rabamaratonile panna leekima ja loota et alla 4tunni finishisse saab ... Eelpoolkirjeldatud kõhkluste ja kartuste tõttu asendasin Rabamaratoni, Saku Kevadjooksuga ja Rabamaratoni, Raba1/2maratoniga aga kõik muu pidi samaks jääma v.a see et 1/2maratoni starti oleks kiirustamatagi õigeks ajaks jõudnud. Laupäevane kevadpäike ennustas plaani hiilgavat realiseerimist,… kuid pühapäeval ärgates ei olnud seda ilu enam kuskil, niiske ja külm oli … sellest hooilmata ajasin ratta verandalt õue … aga siis hakkas vihma sadama … hakkas endast kole hale, kuidas ma märja ja külmununa nagut kiisupoeg seda kõike ette võtan ja pärast koju saan, jalad maratonist kanged, ketsid läbimärjad, karv sorakil, nägu kriim peas … vahetasin ratta auto vastu...

Tormasin Rabajooksu 27.08 läbi, jõin paar topistäit sooja spordijooki ajasin pisut spordijuttu, asjatasin niisama ja läksin järgmisse starti. 

Veel eelmise päeva õhtul vaatasin, et 1/2maratoni meeste arvestuses III koha saavutamiseks ei ole vaja üldsegi pingutada, mine kohale, kõnni läbi ja tehtud, sest et just ainult kolm meest olidki ennast üles andnud, naisi oli poole rohkem. Ivar hakkas mu lennukat optimismi kohe alla kiskuma, ähvardades, et küll kohapeal registreerujaid ikka veel mõni tuleb … ja nii oligi, et lõpuks oli ½ maratoni stardis 7naist ja 6meest, kõik mu mõnusa äraolemise plaanid olid mokkas … ja mis seal ikka niiväga mõnuleda, külm oli ja niiske, jooksin esimese ringi rahulikult, teisel ringi panin nõksa juurde siis mõtlesin, et kui ühe ringi veel jooksen siis ongi ju üle poole tehtud ja ainult kaks ringi veel,  panin edasi, … siis üks poiss ütles, et hää küll võta see III koht endale, endal selline kaval nägu peas, et „ eh, eh … puhkan pisut ja siis panen mööda“ … nii et ma panin edasi ja  juhtuski, et tiguliikur, Eesti aeglaseim ultrajooksja sai ½ maratonil III koha … aga eks see maailm ole hull paik ka, oma rahvaveteranvahva sportlaskarjääri jooksul olen õigel ajal õiges kohas olles saavutanud ultrajooksus nii I kui III koha, Soomes ole maratonil III olnud, nüüd siis ½ maratonil III koht … hakka või karjääri lõpetamisele mõtlema … lõpetada tuleks ju siis kui veel tipus ollakse ja ega vist paremaks enam minna anna. 

121) Sadakakskümmnedüks

Ultraintervalchallenge.com 2016.a. märts

Nagu pärast möödunud aasta oktoobrikuist Ultraintervalchallengit öeldud sai, et tahaksin 24tunni jooksuks ettevalmistusperioodil sarnast kurnavat katsumust paaril korral  veelgi ette võtta …  nii juhtuski, et nagu tellitult ja igati sobilikuks ajaks kutsusid Rootis ultrajooksuentusiastid netiavarsutes inimesi järjekordsele ultrachallengile 19.märtsil ... tehtult ja mõeldult nii see treeningplaani nagu valatult sobiski.

Ja eks ta tõsi ka on, et lihtsalt niisama iseseisvalt, ilma mingigi välise motivatsioonita poleks ise ka kõige parema tahtmise korral sarnast treeningut läbida viitsinud. Nüüd aga oli vaheaegadel vähemalt tegemist, laadisid jooksuandmeid alla, vaatasid mis teised tegid ja millest kirjutavad, telekast tuli kergejõustiku sise-MM jne jne.

Mis siis sel aastal teisti läks ja mida sellest kõigest õppida, ... aga seda, et …

eelmine aasta üritasin ennast kuni challengi alguseni kell 0100, tegevuses hoida, kartuses et kui magama jään siis üles ärkamine ja käima tõmbamine eriti raskeks osutuda võib … mis lõppes sellega, et teleka ette pisut enne starti tukastama jäin ning sellest ärkamine ja enda käima tõmbamine eriti raskeks osutus.

See-aasta võtsin kätte ja keerasin teadlikult kella 2000 paiku ennast sohvale kerra ja jäin Tiibeti munkade sajatuste saatel päris täitsa kohe ametlikult magama. Magasin kuskil nii 3 ½ tunnikest, tundsin ennast küll uimase ja väsinuna kuid kella 0100-ks olin kenasti vajalikud ettevalmistused ära teinud, üles ärganud ja ennast käima tõmmanud …

Plaanid seadsin endale sellised, et kuna trenn peaks simuleerima 24tunni jooksu, siis võiks kokkulõppeks keskmiseks liikumiskiiruseks tulla 7.11 min/km e. sobivasti 200+ 24tunniga (80km, ~ 9 ½ tundi), alguses kiiremini siis aeglasemalt, vaheldumisi taktikalist kõndi ja sörki ja nii see läks …

Itsy Bitsy Spider

Ultraintervalchallenge 1. etapp, (teemaks „jooksumantra“) viis mind uinunud Lasnamäel mööda kergliiklusteid kõigepealt 2,5 km Lauluväljaku poole siis tagasi kodu poole ja edasi Muuga - ja tagasi kodupoole. Täiesti mittemidagiütlevas käändes jooks v.a see, et kell „ÜKS ÖÖSEL“ (Hinckuse häälega).

Mantraks valisin mõtte, et „sa suudad rohkem kui sa seda endale ette kujutad“ … isegi kell „ÜKS ÖÖSEL“ (jällegi Hinckus) jooksma minna.

10,44 km, aeg 1:10:50

Ultraintervalchallenge 2. etapp, (teemaks „kelle/mille eest või pärast ehk miks sa jooksed“) … jällegi kuidagi mittemidagiütlev jooks mööda sügis-talviseid jooksuradu koduümbruse kergliiklusteedel.

Olles jooksuringilt tagasi näitas telekas parajasti just sise MM-i meeste 1500m eeljookse … nad jooksid seal kiiresti, ma nii kiiresti suuda, seetõttu jooksen aeglasemalt aga see-eest kaua ning siis ehk õnnestub kaugelegi jõuda …

10,06km, aeg 1:08:50

Ultraintervalchallenge 3. etapp  (teemaks „sa jooksed, naerata rõip“) … oi see oli ilus, aasta viimane talvepäike säras taevas, räästad tilkusid, varesed laulsid nii et teisi linde ei old kuuldagi, naeratuse kiskus näole … siirdusin metsaradadele, mis olid jääs nii et joosta neil suurt ei saanudki.

Kohe algab kevade ... mis tuligi ... tuisand teega ja kattis jõed ja järved jääga.

10,22km, aeg 1:15:51

Ultraintervalchallenge 4. etapp (teemaks „jookse - muusika“) …  päike säras endiselt taevas, hommikusöök sai söödud, silm säras, karv läikis … mõtlesin et vaatan mis juhtub, kui tempot tõstan … jooksu ajal suurt miskit ei juhtunudki, kuid kui tagasi tuppa jõudsin, tundsin, et olen ikka täitsa väsinud … coca-colat juues mõtlesin minagi, et milline see õige jooksumuusika oleks … leidisin, et Editorsi „Papillion“, The Orbi - Toxygene (7"edit) , The Cure-i - „Disintegration“ ja isegi Köögi – „Loskutovi tippmark“ … ja paljud teisedki lood on sobilikud erinevate pikkuste, intensiivsuste ja meeleoludega jooksuradadele.

10,08km, aeg 0:55:08

Ultraintervalchallenge 5. etapp (teemaks „millise energia pealt sa jooksed, mees“) … pole miskit öelda, Coca-cola see on üks imehea spordijook vähemalt ultraspordijook küll, väike risotoports ka veel kõrvale ning challenge võis jätkuda … aga tegelikult hoolimata sellest, et suhteliselt reipalt teele läksin oli juba üsna tüütu joosta … sellest üle saada aitas teadmine, et kui koju jõuan teen endale musitkasuppi … mis küll puhas suhkur on aga see-eest mustikamaitseline … andis energiat ja tegi seest soojaks.

Hot Power ...

9,99km, aeg 1:05:29

Ultraintervalchallenge 6.etapp (teemaks „jookse naturaalselt“) … hoolimata kõigest heast ja paremast millega ennast turgutada sai, ei maitsenud see jooks enam üldse kuidagi … uni tikkus silma, eksistentsiaalsed muremõtted, et kellele ma nüüd mida ja miks tõestan, kellele seda vaja on, mingi sportlane oled või, ei no kamoon mees, kebi magama või vaata telekat, kangelane, ausalt noh … vat sellised tegelikult üsna mõistlikud mõtted peas keerlemas, neid üsna selgelt ja valjult oma peas kuulamas, kuid täielikult neid ignoreerides tõmbasin dressid selga, ketsid jalga, paelad kinni ja läksin õue … samad mõtted selgelt ja valjult peas edasi kumisemas, jooksin masinlikult, ennast neist mitte häirida lastes oma 10km ära … minust kui "ühest" oli saanud ilmselt „kolm“ – keha, vaim ja keegi kolmas, keegi, kes oli keha ja vaimu vahel ning kes tegutses omaette, sõltumatult ning kes/mis ei lasknud mõtetel keha juhtida jooksuraja asemel magamistuppa ning mis/kes ei lasknud väsinud ja kurnatud kehal talutada või jätta raskeid mõtteid täis pea magamistuppa või teleka ette röötsakile sohva peale lebama …

10,08km aeg 1:17:27

Ultraintervalchallenge 7.etapp (teemaks „jookse kambaga“) … juba õpitud vilumusega läksime kolmekesi üks ja tegime selle eelviimase etapi ära …

10,28km aeg 1:09:21

Ultraintervalchallenge 8.etapp (teemaks „armasta jooksu, rõip“) … eks see lõpp on tegelikult ikkagi nagu kergem, kui pea-aegu kõik, kuigi kilomeetrid ei täitunud ega täitunud kuidagi, uni oli ja pime ja mõistlikud inimesed peavad St.Patricku nädalavahetust pubis ja … aga jällegi kolmekesi üks sai seegi jupike tehtud, enam ei olnud muud võimalustki.

10,06km aeg 1:18:33

Kokku 81,21km ajaga 9.21,30 keskmine liikumiskiirus 6.54,9 min/km.

Nii suurt ärakukkumist nagu eelmine aasta, kui viimasele etapile üle 1 ½ tunni kulutasin ei tulnud, ilmselt see-tõttu, et enne algust pisut kuid siiski magasin, ehk siis kui 24tunni jooksudele minna tuleb enne korralikult välja magada ja isegi kui und ei tule peaks seda igal võimalikul juhul üritama. See on nagu sõjaväes, nii kui miskit parasjagu teha ei ole aga võimalus tekib, nii kohe silm kinni … challenge ajal, etappide vahepeal ma silma looja teadlikult ei lasknud ja ei soovita teistelegi sest, et kes 24tunni jooksu aega kuidagi väikese uinakuga seostab, see mõtleb valesti, uinak peaks olema viimane õlekõrs millest kinni haarata, kui raskeks on läinud, põhimõtteliselt kui valikus on kas uinak või surm. 

Ultraintervalchallenge on oma olemuselt palju leebem kui tõeline 24tunni jooks, kuid pea kõik valud ja vaevused mis sind 24tunni jooksus tabada võivad, tulevad peale ka challenge ajal, kuid seda palju leebemal kujul. Samuti on sul    1 ½ kuni 1 ¾ tundi aega, et vaevusetele ja valudele ja ebamugavustele ning muremõtetele lahendus leida, olgu selleks siis surakas kohvi meega, Coca – cola, kuum puljong, uus puhas ja kuiv särk, soolakapsel või mis iganes … ma ei usu, et sellisest treeningust oleks kasu füüsilise jooksuvastupidavuse arendamisel, pigem peitub tema väärtus vaimujõu tugevdamisel, kui väsimuse, kurnatuse ja käegalöömise foonil leiad sa selle miski, mis sind edasi liikumises hoiab, ja sa saad teada, et see miski on sinus kuskil olemas … ilma sellise kogemuse või ka meeldetuletuseta võibki juhtuda, et võistlustel, olles tunni või nõksa rohkem sügavas augus olnud, hakkadki arvama, et sellest ei ole enam võimalik välja tulla … aga tegelikult on.

Let the healing begin ...

120) Sadakakskümmend

Rovaniemi150 e.

kuues maraton (või pikem) polaarjoone taga …, ehkki jooksuks seda raske nimetada on. 

(Stardi eel)

 

Jooksu moodi oli asi vast ainult kuni esimese CP-ni, ja sealt pisut edasigi aga sedagi tänu sellele et silm veel säras ja jõudu jagus,  … edasi algas tõus mis jätkus ja jätkus, et siis veel jätkuda ja siis veel ja veel kuni väikese languseni ja uuesti üles ja üles … üsna tuttav muster möödunud suvisest Lapi rattaretkest … aga sedakorda veelgi tüütum kuna edasiliikumise tegi raskemaks pehme, värskelt maha sadanud lumi, nii et vähemalt 1/3 jõust mis pidi minema edasiliikumisele vajus tegelikult läbi lume … väga frustreeriv värk … rõõmustas ainult see, et fatbikeritel oli veelgi raskem, peale iseenda pidid nad veel ka ratast koos varustusega mäest üles lükkama … paremini läks suusatajatel, eriti neil, kel korralik pidamine all.

(See on alles tõusu keskpaik)

 

Igastahes, kui võistluspäeva eelsel briifingul rääkis korraldaja 700m pikkusest metsavahelisest allamäge lõigust kui „pain in the ass“ seda eriti ratturitele ja suusatajatele siis tegelikult, oli terve rada välja arvatud ehk vähem kui  kilomeeter külavaheteed ja rada jõejäält hotelli, kus finishijoon asus üks „pain in the arse“.

Nii jõe- kui järvejää mis muidu olla sellel aal sile kut maantee, oli sulailmadega vaheldumisi sadanud lumest, täis kuhjatisi ja lahvandusi ja mõrasid mida kattis pehme lumi. Metsa-all looklev lumesaani rada oli jällegi pehme ja lumepudrune. 66km-il teiseks tulnud rootslane, ütles, et ega räätsadestki suurt abi olnud kuna jää ebatasasused muutsid nendegagi sammumise üsna vaevaliseks ja ebaefektiivseks.

Ehk siis olles mõnda aega 13kilomeetril alguse saanud tõusu võtnud, sai selgeks, et siin ei ole enam küsimus, kas õnnestub plaan „A“ või plaan „B“, siin on küsimus juba ellujäämises või kuidagigi finishisse jõudmises. Ja nii oligi, olles kuidagi mäest üle ja üle tee ning mööda metsavahet järvejääle jõudnud kujunes järve ületusest kõnd/sörk. Kui jääl olev rada vähegi lubas tegin kerget jooksusammu, kui jälle läbivajuma ja tagasilipsama hakkas nii võtsin ette kõnni. Vahepeal hakkasid mööduma tõusul maha jäänud ratturid, kuid mitte kõik, raskelt ja vaevaliselt kuid siiski möödus üks suusataja.

(Järve ületamine algab)

~33km-ks oli järv ületatud ning edasi suundus 66km rada metsa-alla mootorsaani rajale ja seal enamasti ikka tõusvas joones vaheldumisi väikeste laskumistega, kus üritasin jälle jooksusammu teha kuid ega see kiirust palju juurde andnud. 3CP-es möödusin ratturist kes seal kohvi või mis iganes sooja jooki keetis, mul oli õnneks termos kenasti vastu pidanud ning andis välja jumalikult kuuma ja mõnusat kohvi meega. CP-le järgnes kohe veelgi järsem, kuid õnneks lühem aga siiski lumepudrune ja lumesaanjälgedest sooniline tõus. Edasine plaan oli langusega osades üritada sörkida, tõusud kõndida, tasasematel osadel kus on pidamist, sörkida kuni pidamine siis jälle ära kaob. Nõnda talitades jõudsin jõeäärde ja algas matka viimane pisut üle 20km teekond jõejääd mööda kuni Rovaniemini. Neljandas CP-s taastudes ja juttu puhudes sain teada, et esimesel kohal oli fatbikegiga tütarlaps ja enne mind on CP läbinud juba mõniteist võistlejat nii jala kui ratsa, sestap ei hakanud enam seal pikemat juttu tegema vaid mulle meenus see, et arvasin ennast nägevat et keegi lahkus CP just ajal, kui CP minu vaatevälja ilmus. Ei võtnudki kaua aega kuni nägin ees õnnetud ratturit, kes selles lumepudrus enam ratta selga üritanudki ronida vaid lükkas kaaslast käekõrval. Tegemist oli teise fatbikeriga Eestist, (esimesest, Jaanist, möödusin juba pisut enne 1CP-d … temal jätkus oidu asi üldse ära lõpetada ning ennast taksoga tagasi hotelli sõidutada) Mikegia, „International Man of Mystery“, Belfasti poiss, elab Rootsis, ajab IT-äri Eestis ja maailmas ning miskipärast omab Hong-Kongi autojuhiluba. Vahetasime mõned kurjad sõnad ilma ja rajaolude kohta … ilma rattata sai kiiremini edasi.

Juba hämarduvas päevas arvasin eespool nägevat järgmist musta täppi, mis visalt kuid siiski lähenes. Siis aga, siis aga … pööras ta ära kohas, kus mina olin kindel et tuleb minna otse … kohale jõudes ma selles enam nii kindel ei olnud kuna Rovaniemi150 tähistavad kolla-mustade lintidega kepid olid miskipärast ühte punti kokku korjatud eemal paistsid ainult mootorsaani rada tähistavad üksikud punased tokid. Nii ma seal seisin ja mõtlesin, vaatasin kuhu viib tee kuhu must täpike pööras … mootorsaani rajale. Otsustasin et ootan Mike´i ära ja vaatan mis tema ütleb … oli kahevahel temagi, kuid lõpuks panime temaga otse, mis osutus õigeks. Viimases CP  kogusime pisut jõudu ja nii me paarisrakend teele jälle läks, kus rada pehmem ja rattaga hoogu sisse ei saanud jäi Mike maha, kus rattaga sõita kannatas võttis järele. Hotelli uksest saime sisse üheskoos ning andsime korraldajatele teada me kohale jõudmisest, anti medal, pudel vett ja võiku, tehti pilti. Selgus, et olin kohale jõudnud 4. jalamehena … oma teekonda vaadates selgus, et raiskasin kõhklustele ja kahtlustele umbes 18 minutit ehk siis 3. koht jäi ikkagi püüdmatusse kaugusesse … hotelli fuajees puhates ja võikut süües arvas Mike nägevat finisheerimas võistlejat kes temast enne mind oli möödunud … ilmselt see oligi too eksinud, kes mindki eksitas.

 

Rajal sel aastal valitsenud rasketest oludest annab ehk aimu see, et kui möödunud aastal võideti 66km ots fatbikegi 5tunni 17minutiga siis sel aastal 6tunni ja 9minutiga, jalameestest oli möödunud aasta võitja aeg 7tundi 17minutit, sel aastal aga 8tundi ja 55minutit.

Ilmastikuolude tõsisest mõjust talvistel vastupidavusvõistlustel annab aga veelgi paremini aimu see, et kui 150km võideti fatbikega möödunud aastal ajaga 10tundi ja 40minutit siis sel aastal võttis võitjal raja läbimine pea kaks korda niipalju ehk võitja aeg 2016aastal 21tundi ja 17minutit. Esimene jalamees oli sel aastal aga pea sama tubli kui möödunud aastal aga ikkagi 20minti aeglasem.

(Kui  mina juba olin päevakese puhanud ja sammud Santas Villagesse seadsin, lähenes keegi alles finishisse, kas siis 150km või 300km)

 
Üsna selgeks peaks asja aga saama teades, et 105-st erinevatele distantsidele startinust, jõudis finishisse pool ehk 53. Mõistlikule, 66km startinutest lõpetas 23st -20. Segaste 150km omade suhe 54/29 ja täishulludest 300km omadest läbis 28-st rajale läinust raja ainult 4 s.h ka üks jalamees. 

Samas ega ole halba ilma heata, lund sajab siis, kui ilmad on pisut soojemad ehk riietumisega suurt muret ei olnud lihtsalt tuli leida tasakaal, et mitte liialt palju selga panna kuid samas piisavalt et külm ei hakkaks … üldiselt soe pesu ja kihiline riietumine ning põlved sooja.

Aga ühte asja tahaks küll öelda, et see millega meid siin Eestimaal on ära rikutud, on see puhvetist-puhvetisse jooksmine, ei tea kes selle meile siin juurutas kuid vähestes kohtades mujal võid sa ultrarajalt kaalukamana tagasi tulla kui Eestis. Rovaniemi 66km rajal olid CP umbes keskmiselt iga 10km tagant, ainult kahes oli vett, üheski ei olnud krõbinaid. Seda kõike teades võtsin rajale kaasa ligi 1000kcal energiat geelide ja šokolaadi näol ning 2,5 liitrit jooki, (vesi, Coca-cola ja kohvi-meega). Esimeses CP kus vett oli, jõin kõhu punni, viimase lonksu kohvi võtsin viimases CP-s, kuigi jah janusurma ei oleks selle lume keskel ilmselt surnud … vähemalt nii kaua kui lumi suus oleks veel  sulanud.

Mis siis sellest kõigest õppida oli … aga seda, et saatuslikuks mulle sai see, et olles harjunud rikkalikult varustatud TPdega iga 3km tagant, otsustasin Rovaniemiski rohkem panustada puhkehetkedele neis vähestes CP-des. Nõnda juhtuski, et kõik joogi ja enamuse energiast seljakotti pistsin jättes käeulatuses asuvale jooksuvööle ainult ühe šokolaadi ja geeli.

Plaan oli, et CP-de vahel pigistan sisse ühe isotoonilise geeli mis pealejoomist ei vaja ja et asi tahedam tunduks pistan suhu šokolaaditüki ning CP-s joon kõhu punni täis ja võtan uue geeli ja šokolaadigi vöö peale kaasa … seljas oli küll camelback, kuid ilma voolikuta kuna kogemus on näidanud, et külmas ilmas võib voolik ja otsik ära külmuda, muidugist on olemas soojad muhvid ümber vooliku, kuid palju neid nii külmasid ilmasid ikka on ja ega olnud ka Rovaniemis nii et sellel -1 -3 kraadile oleks voolik ja otsik vastu saanud küll … 

Plaan oleks ehk töödanudki kui plaani „A“ või „B“ tempo oleks CP-de vahel jõukohane olnud … aga ei olnud, kuid ikkagi üritasin jäärapäiselt ennast järgmise CP-ni välja venitada et seal rohkem süüa ja juua, mis viis aga selleni et vahepeal ennast täiesti jõuetuks ja janusse rahmeldasin mistõttu taastumine iga korraga järjest raskem oli, lõpuks tuli mõistus pähe ja andsin alla ning tegin peatusi ka CP-de vahel et seljakotis asuva joogi/söögi järele küünitada … ehk siis järgmine kord ja seda juba 150km-il tean paremini, … kuigi jah kes teab mis sel mis iganes aastal siis üllatusi pakkumas on. 

 

(Kohustuslik toidupilt. Savuporosoppa ja rieska)

(Tõe huvides olgu öeldud, et mitte kogu rada ei kulgenud polaarjoone taga, polaaralale sisenemine  toimus raja ~7km-il nii et kokku kulges rada polaarjoone taga ~52km ... nii uhket tähist rajal muidugist ei olnud, see on Santa Village juures ... )

 

119) Sadaüheksateist

42,19422/3.57.39/5.37,9 + 18,64178/2.01.31/6.31,1 = 60,638

Kui talvepoole sügisel ilmus Stamina lehele nupuke, et 2.Tondiraba sisemaraton toimub, meenus mulle, et esimese maratoni järelkajadena ähvardati, et mine tea ehk hakkab tulema 12tunni ja isegi 24tunni jookse … kuid esialgu oli kavalehel ainult maraton kirjas. Kirjutasin siis palvekirja, et kuna rada niiehknii 6tundi lahti hoitakse siis vast ei ole sellest palju tüli kui mõned hullud kellel maraton küll täis aga hoog veel sees edasi põrutavad, et pärast jällegi hea vaadata oleks kui kaugele nad jõudsid. Tehtud-mõeldud ning nii korraldajatiim kui mina lisasime 6tunni võimaluse päevakavasse sisse.

Selge on see, et sisemaratoni või –ultra spetsiaaltreeningu tegemine üsna tüütu ja ka mõttetu tegevus on, seda enam veel hooajavahelisel ajal, msitõttu jätkasin juba novembris alanud taastumist et siis korra kuus ennast kuskil ära kurnata või põrutada … ilmselt eriti mõistlik ei ole ka selline tegevus, kuid nii ta on seni läinud.

Igastahes, maratone üle 4tunni joosta enam ei kavatse ning 6tunniga peaks 60km vähegi endast lugupidav ultrajooksja kokku saama küll … vat sellised olid ettenähtud eesmärgid. 252m ringi puhul tähendas see seda, et kui ringe 1.26 läbida saab neid enne 4tunni täistiksumist just parasjagu nõndapalju kui ette nähtud, edasi 60km poole võib rahulikumalt võtta, väikese reloadi teha ja 6tundi täis tiksuda.

Enne starti plaani Toomasele tutvustades, meeldis see temalegi ning nii me paarisrakend teele läks. Pisut elevust tekitas Jaak, kes oli kokku arvutanud, et tegelikult peaks 1.23ga ringi tehtud saama, lõpuks leppis temagi, et 1.26 on piisav.

Foto: Õhtuleht

Kuid päris nii kui planeeritud kõik ikkagi ei läinud, mingil hetkel lasin ennast kaasa kiskuda „runners high´l“ ning ringid kippusid vägisi 1.23-1.24 kanti kanduma, nii et enne maratoni täissaamist hoo mahagi olin sunnitud võtma, kuid kui lõpuks 167ringi ja maraton kokku said, näitas aeg 3tundi 57minutit ja 39sekundit … enamvähem ideaalne pakutabamine. „Runners high´ga“ kaasaminemisest tekkinud viga maksis kätte sellega, et reloadi tehes tundus igati mõnus jalg pisut pikemaks ajaks sirgu lasta kui algselt kavandatud, mistõttu viimasel tunnil kindluse mõttes mõned kiiremad ringid pidin tegema. Kuid lõpp hea kõik hea, 60km sai paraja varuga ületatud. Rõõmu valmistab see, et Toomas kõik enamvähem nii nagu plaanitud tehtud sai või et ta lihtsalt parem jooksja on ning 62,9km kokku sai.

118) Sadakaheksateist

5+1=6 + ?=?, ehk tegemist jagub.

Kes kogub marke, kes maratone, 500euroseid, kes suhkrupakikesi ja polaar(ultra)maratone. 500eurost olen katsunud, suhkrupakikesi on kogunenud juba üle 300, maratone 50+, polaarjoone taga joostud maratone praeguseks kokku viis.

Õige varsti üritan oma kollektsiooni saada esimest polaarjoone taga joostavat ultramaratoni, kui 20.veebruaril antakse start Rovanimei Arctic Winter Races, 66, 150 ja 300 kilomeetristele ultratele. (Võimalik läbida nii jala, suusa kui rattaga (fatbike)).

Valisin Mesikäpa või Haribo e.lastejooksu e. sprindidistantsi, pidades ennast siiski jooksuharrastajaks, mitte ekstreemmatkajaks. Valikust lühima 66km rajale kaasa võetava kohustusliku varustuse hulka kuuluvad vaid: vile, taskulamp ja punane tuluke. Pikematel distantsidel on Lapimaa karmis talves ellujäämiseks vajaliku kohustusliku varustuse nimekiri aga nõndapikk, et selle kaasa vedamiseks soovitatakse järelkäru(kelk) e. pulka laenutada. Võistluse kodulehel oleva galerii piltidelt on näha rajal käinud osavõtjaid, kes varustuse suurde seljakotti on pakkinud, kuid see kõrgub kaugelt üle pea, mistõttu padrikus ja metsaradadel suure seljakotiga maadlemine või siis pulka järelvedamine eriti jooksu moodi välja ei näeks ... kuid, tegelikult kes ikka viitsib hooaja ettevalmistusperioodil 150 või hoidku jumalad 300km lumes rühkimist ette võtta, ... puhata ja mängida on ka vaja. Stardiprotokolle vaadates tundubki  tegemist olevat külmekstreemsusi armastavate lõuna- ja keskeurooplastele mõeldud meelelahutusega.

Kuid selleks, et tegemist jaguks ka järgnevateks ja järgnevatekski aastateks olen sukeldunud internetiavarustesse otsimaks polaarjoone taga korraldatavaid jooksuüritusi. Sõbrad saamlased ja soomlased, norrakad ja rootslasedki on oma panuse mu harrastuse toetamisele andnud. Kanadaski on üht koma teist, ilmselt ka USAs Alaskal, ju leiaks ehk ka Venemaalt.

Seni käidud teedest ning läbimata radadest, kui need kõik üles leida saaks kokku vast üle 30ne maratoni ja ultra. Mõned neist eriti ekstreemsed ja kallid, mõned kuiva jala ja naeratus näol, mõned pihk - peos - kommid suus, läbimiseks.

Olgu seni läbikatsutud ja leitud kõik siin üles loetud (lisatud, kui teada, 2016aasta toimumise aeg. Otsingute käigus olen sattunud muudelegi vastupidavusalade spordiüritustele mis polaarjoone taga korraldamisel on):

1. Rootsi, Jokkmokk. Ice Ultra. beyondtheultimate.co.uk/ice-ultra.asp 12.veebr. -  2016         230km 4etappi läbimiseks 5päevaga.

2. Arctic Winter Races. Soome. http://www.rovaniemi150.com/ 19.-21.Veebruar 2016         66km, 150km ja 300km

3. The 6633 Arctic Ultra. Kanada, http://www.6633ultra.com/    11.03.2106 120 või 350 miili

4. Svalbard Ski Marathon. Teravmäed. http://www.svalbardskimaraton.no/   30.apr.16         42km. Suusamaraton

5. Gällivare rör på sig. Rootsi. http://www.gellivaresportklubb.se/gallivare-ror-pa-sig/         28.05.2016 21,1km (kergeks vahepalaks)

6. Lofoten UltraTrail, Norra Lofoodid http://www.thearctictriple.no/lofoten-ultratrail/         02.-05.juuni 2016         100km/100mil

7. Norra, Teravmäed, Longyearbayen. Spitsbergen Marathon. http://spitsbergenmarathon.no/ 04.juuni 2016

8. Norra, Tromso. Midnight Sun Marathon.  Msm.no 18.06.2016

9. North-West Passage Marathon. arcticwatch.ca/arctic-adventures/northwest-passage-marathon Kanada, Nunavut. 30.06-07.07.2016         50?/42,195km

10. Salomon Xraid, Senja, Norra. http://www.xreid.com/     1.juuli.16    122km

11. Soome, Salla Midnight Trailmarathon  sallatrailmarathon.fi 09.juuli 2016

12. Tunturitriathlon, Soome. http://www.tunturitriathlon.fi/etusivufrontpage 9.07.2016   Triatlon

13. Swedish Alpine Ultra. http://www.swedishalpineultra.se/ 15.-16.juuli 2016, 107km

14. Soome, Enontekiö, Hetta.NUTS, Midnight Sun Trail Ultra, 55km või 125km. Nuts.fi 15-16-17.juuli 2016

15. Soome, Utsjoki. Teno maraton. Utsjoki.fi 18. juuli 2015

16. Tierra Arctic Ultra, Rootis Nikkaluokta to Abisko. tierraarcticultra.se/en-home         4.-5.-6.August 2016 100km

17. Pyhä Tunturimaraton. http://www.tunturimaraton.fi/     12.-14.August 2016         43km

18. Tromsö Skyrace 45km http://tromsoskyrace.com/         5. - 7.august 2016         45km

19. Hadsel maraton http://hadselmaraton.no/ 6.08.2016

20. Sweden Sky Race 24. http://www.swedenskyrace24.se/ Björkliden 50 ja 100km.       8.08.2015 (2016 jääb ilmselt ära)    

21. Rootsi, Björkliden. BAMM (Paaris ja orienteerumisega. Kaks päeva 30,50 või 70km). Bamm.nu 12.-13.August 2016     

22. Kiruna Extreme Mountain Marathon. Rootsi. (Paaris ja orienteerumisega.) http://www.kirunaextreme.se 19.-20.august 2016       50-90km (linnulennult)

23. Norra, Tromso. Mägimaraton 50km. msm.no         26-27-28.August 2016 50km

24. MTB Saariselkä, Soome, https://saariselkamtb.wordpress.com         26-27-28.08.2016  MTB rattamaraton.       

25. DXR – Dundret Extreme Running 22km, Rootsi. http://www.sporteventgellivare.com/dxr/   29.08.2015 22km (kergeks vahepalaks)

26. Soome, Levi. Ruskamaraton. ruskamaraton.com   5.September.2015         42,195km

27. Gröönimaa, Kangerlussuaq. PolarCircleMarathon Polar-circle-marathon.com

29.-30. oktoober 2016.a.

28. Ultra NORWAY Race, Lyngen Alps to Tromsø http://www.canal-aventure.com/infos/  8-10.juuli 2016. 170km

Nii et kel huvi, sel jalad ja kuna mõned ultrad paarisrakendit nõuavad siis on käpad alati oodatud, kui tulevaste aastate plaanid selginemas ja sobitada võimalik.

Või kelle silma ehk kõrva, mul tähelepanuta jäänud polaarmaraton ehk ultra on sattunud, andku teada.

P.S Kirsiks jäätisetortidel oleks muidugi nii Põhja- kui ka Lõunanabal või Antarktikas toimuvad maratonid ja ka ultrad. Kuid nendel osalemiseks peaks koduaiast või sohvast naftat leidma või siis suure lotovõidu saama:

http://www.npmarathon.com/

http://www.icemarathon.com/ 

http://www.4deserts.com/thelastdesert/

http://marathon-adventures.com/index.php/marathons/2015-white-continent-50k-marathon-12-marathon/

http://www.marathontours.com/index.cfm/page/Antarctica-Marathon-and-Half-Marathon/pid/10734