09 September 2013

67) Kuuskümmend seitse

Krahh e. ise- ja hästitehtud, korralikult viimistletud ja lihvitud kuvalda sarnane haamer.

Kuigi eelmises postituses kirjutasin, et ilmselgelt ma SEB-il uut isiklikku ei jookse siis starti läksin ikkagi salasooviga, et mine tea – äkki ikka.

Nii siis seadsingi ennast jooksma 3:30 ja 3:45 õhupallide vahele ja hoolimata selgetest märkidest, et head nahka sellest ei tule, rühkisin vapralt edasi. 10km vaheajapunktis ajaga 52.43 e. 1km kiirus 5.16min/km, teadsin et sellest ei piisa ning hoolimata juba lakke lennanud pulsist (~ 160) panin sammu juurde soovides ilmtingimata olla ½ peal ajaga alla 1:50. Nii juhtuski, 21,1km 1:49.53. Keskmiseks kiiruseks lõigul 5.09, ½ maa keskmine 5.12. Õnneks pulss enam lakke ei hüpanud vaid oli stabiliseerinud, kuid minu jaoks ikkagi liige kõrgel  ~ 160 +/- löögil.

Samas tabas mind ½ maratoni läbimist tähistavat joont ületades täielik vaimne de javu e. adusin sama selgelt nagu oma esimest maratoni joostes tunnet, et „oh põrgut teist samapalju on veel ees ja ei ole mingit võimalust, et ma selle ära jooksen“, kuid nii nagu esimeselgi maratonil jätkasin võitlust nii iseenda kui kilomeetritega. Hambad ristis suutsin kuni 26-27km-ini 5.20 alla tempot säilitada, 30km koos ajaga 2.36,32, lõigukiiruseks veel 5.14, 30km keskmine 5.13 e. kõik oleks nagu veel OK, kuid tegelikult ei olnud. Mingil hetkel jalad lihtsalt keeldusid tõusmast, tavaliselt tekib selline seis, kui jalg enam kõrgemale ei tõuse ultra lõpu ning kui selleks ajaks jaksu on siis madala sammuga lohistad ennast ultraks sobivas tempos õnnelikult lõpuni. Maratonis tähendab aga selline tempo, et sa põhimõtteliselt seisad paigal ja teised tormavad sinust mööda, (s.h. ka 3.45 grupp 6km enne lõppu, moraal vajus selle peale ikka täitsa nulli) v.a need kes tegelikult ka seisavad.

Igastahes olin finišis ajaga 3.51,14, keskmiseks kiiruseks tuli lõpuks 5.28 min/km, suure panuse andis selleks viimased 12,195km-i mille läbisin 1.14,42-ga e. keskmine kiirus seega 6.07 min/km

Et siis kuidas ma sellist krahhi endale ette valmistasin, eks ikka tubli tööga - kuni SEB-ini kogunes kokku 635km erineva pikkuse ja ajaga võistluskilomeetrit, viimane  100 miili e. 160,9km OxroadUltral 3 nädalat enne SEB-i. Ehk siis, ei ole ikka nii, et kui oled mõned ultrad jooksnud siis arvad, et küll selle maratoni ka ära kannatab – ei kannata.

Aga et positiivse noodiga enda jaoks lõpetada siis 3.51.14 on mul läbi aegade 4 maratoniaeg – lihtsalt ootused olid pisut kõrged (põhjendamatult).

 
P.S  Klubikaaslaste tegemisi jälgides hakkab silma see, et meid kõiki tabas miski lõpunakkus e. kõigi meeste tempo on pärast 30km kolinal alla tulnud. Sellest saab järeldada seda, et mis iganes tempo sinu maratoni tempo on (kas 3tundi või 4tundi) , on see sinu ultra kilomeetri tempost ikka niipalju sprindim, et lõpetuseks küpsetab ta su läbi mis läbi  e. siis sörgi mis sa sörgid ja nii pikalt kui tahad trennis aga kiirusvastupidavust on vaja ka teha!

04 September 2013

66) Kuuskümmend kuus


Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su sees, mis oli see on läinud, mis tuleb alles ees, päev pole öö ei ole, silm …

Nii hull see asi nüüd ka ei ole. Kuid tundub, et hooajalõpu tüdimus ja väsimus ja vormilangus on peale tulnud. Ehk siis peale OxroadUltrat käisin augustis jooksmas ainult ühe korra, sedagi kurikuulsal Ülemiste järve järvejooksul. Starti läksin mõtetega, et longin lihtsalt läbi kuna nädal enne joostud Oxroad andis igas kondis ja lihases tunda. Aga võta näpust, väravatevahelise paisu tagant välja saanuna tundus jooks küll raske, kuid seda tempokam, nii et ma kõrvade tuules laperdades mõõtsin kilomeetreid kiirusel mida ammu Ülemistel tunda ei ole saanud. (Ei oska öelda kus kohast selline tempo jalgadesse sai v.o. Oxroadilt saadud kompressioonsääristest(!), mille olin nalja viluks ja prooviks jalga tõmmanud). Igatahes, kui poleks stardis lonkimismõtteid olnud ja oleks ennast enne suurema paisu tekkimist üritanud väravate vahelt läbi pressida ning kui metsaalused laskumised ei oleks ultrat täis jalgadele nii pagana keerulised olnud, oleks uue isikliku rajarekordi sealgi teinud, päris 1.00.00 algavat aega vast ei oleks tulnud aga 1.01.--ikka. Aga sinna see lust ja lillepidu ka jäi nagu miski krõks oleks kuskilt läbi käinud, sest et pärast seda järgnevatel päevadel leidsin üha kergemini ja kergemini vabandusi miks mitte jooksma no kasvõi metsa alla reipamalt matkama mitte minna. Asi läks lõpuks nii karmiks, et viisin ennast Tabasallu Spordikeskusesse, lunastasin endale jõusaali ja ujula pileti et siis raha maitse paneks ennast natukenegi liigutama – panigi, tegin nõksa üldfüüsilist ja lõpetuseks ka taastussuunitlusega supluse, koos kuuma sauna ja külma veega.

September hakkas paremini - praeguseks (04.09) juba kaks ~6km (naljanumber) otsa tehtud ning tulemus juba käes - uni  tuleb rutem :0). Aga egas siis miskit hullu ka saa enam panna, mõned kiiremad lõigud jõuab värskenduseks ehk veel teha ja siis ongi SEB. Hooaja alguses planeerisin SEB-ist maratoni, kus uut maratoni isiklikku üritada, kuid kuna ma olen endale ikka täiseti saamatu manager mis võistluste planeerimist puudutab, siis ilmselt seda ei juhtu. Kuid pole hullu olen kirjas ka veel Tartu Linnamaratonil – aga seal on Inglisilla tõus. Aga pole hullu, heal juhul on võimalik koos eeltoodud kahe maratoniga Eestis kokku minu arvutuste kohaselt sel aastal veel 6 maratoni joosta. Ehk, siis: Haanja 100-l maraton, lähen, Mispo Talvemaraton – ei tea; ehk peetakse ka Stamina Vana-aasta maratoni – läheks, Viimase Öö Unistusel saab ka maratoni joosta – lähen. 
Kuid need kõik on juba väikese ekstreemiga e. ilmselt sel aastal uut maratoni isiklikku ei tule. Aga see-eest saab jooksulusti veel küllalt koguda