69) Kuuskümmend üheksa

Haanja 100 Jala

 

Tähtsad asjatoimetused Haagi linnas ei andnud mulle sedakorda võimalust Haanja100 Jala-st osa võtta. Nii et kuigi ma aastaplaani koostades olin planeerinud joosta Haanjas ainult maratoni e. uu e nimega Mesikäpa jooksu :o) siis möödunud aasta kogemust arvestades leidsin mõni aeg hiljem, et ega sellest miskit head välja ei tule, kui hiliselt lennureisilt tulles, väsinult ja magamata kasvõi maratoni jooksma minna. Kuid kindel plaan ilusa ilmaga välja värsket õhku hingama minna oli, nii jõudsingi kella 1330 paiku Haanjasse, kus selleks ajaks juba korralikult vihma sadas. Tabeleid uurides ja korraldajatelt uudistades, mis rajalt ka kuulukse selgus, et me kõik oleme siiski ikkagi inimesed mõned lihtsalt jooksevad aeg-ajalt hullult. Liidriks rajal Silver Eensaar, kelle kohta teati rääkida, et kõva orienteeruja ning rogaini maailmameister. (Nagu Ain-Ivar märkis võitis Haanja 100 MTB samuti maailmameister – Christoph Sauser.  Mine tea ehk peab edaspidi Haanja100 Suusa võitmiseks ka maailmameister olema). Igatahes hakkasin ma tuttavat radapidi vastupäeva liikudes nautima seda, et ma ise rajal jooksma ei pea, sest et hetkega oli kõik mis võimalik märg  ja mudane. Vastu tuli mulle nii rõõmsate kui ka vähem rõõmsate nägudega jooksjaid ja kõndijaid, mõnedele mitte niiväga rõõmsatele ei tihanud isegi mõnd sooja sõna öelda teistele sai aga jooksu nautimist soovitatud mis virilalt või vähem virilalt naeratades ka omaks võeti. Klubi liikmetest olid rajal Cris, Krista, Aivar ja Aivar, Rain, Peeter ning   Haanjas klubiga liitunud Mari. Kõik peale Raini, liikusid reipal sammul, hea mulje jättis Crisi jooks, kes jõudu targalt rajal jagades lõpuks III kohale tõusis. Rainile jällegi vist kohe meeldib külmetamine (nagu tema reisikirjeldustest lugeda võib) sedakorda otsustas ta külma kodukamaral nautida tulles starti vaid ühe paari õblukeste jooksupükste ja särgiga. Tulemuseks oli see, et peresisese mõõduvõtu võitis tütar Aveli, kes sai kokku 10 ringi Raini 9 vastu.

 

Mida rohkem ma võistluspaigas ringi liikusin ning võistlusmelust (ultrajooksule omaselt rahulikust) osa sain, seda rohkem hakkas hinges kripeldama, et oleks võinud ikkagi ka ise starti minna ja seda soppa, vihma ja kangeid jalgu nautida … järgmisel aastal kindlasti. Seda et olukord rajal väga hull ei olnudki näitab see, et nii naiste, kui meeste võitjad tegid uue rajarekordi. Naiste võitja Mari aga suisa Eesti naiste 100km tippmargi, olles olemasolevatel andmetel esimene Eesti naine, kes 100km alla 10tunni jooksnud. Tubli tulemus.

 

Mis edasi. Selgub, et järelejäänud paari kuuga on Eestis nüüdseks võimalik 4 maratoni joosta. Lisaks Vändra, Vana-Aasta ja Viimase Öö Unistusele saab 23.11.2013.a. joosta heategevusliku Pääsküla Rabamaratoni, nii et kuigi hullult trenni enam teha ei viitsi siis toonuse ja kehakaalu kontrolli alla hoidmiseks on motti veel küll, kohtume rajal.

68) Kuuskümmend kaheksa

Ise- ja hästitehtud, …. vigade parandus.

Kui me 05. oktoobri varahommikul Põltsamaalt liikuma hakkasime oli see selle sügise esimene hommik, kui avastasin auto esiklaasilt õhukese kuid siiski läbipaistmatu jääkirmetise, nii et appi tuli võtta kaabits ning intensiivselt hommikuvõimlemist teha. Lõpuks,  olles veel ühe pealtvaataja autosse võtnud ning ilmselgelt ringiga Tallinn-Tartu maanteele saades ja Tartu poole sõitma hakates sai selgeks, et tuleb kena ja karge jooksmiseks ideaalne sügisilm, mis tõstis nii motivatsiooni kui moraali. Läbi linna juba Raekoja platsi poole jalutades oli näha mida tudengid reede õhtul õllekõrvale ka söövad, kuid mis neile miskipärast lõpuks ikkagi ei maitse nii et nad selle ühtlase läbinäritud kihina tänavale laotavad … aga see selleks, loodame et mõni neist pohmakat välja jooksma ei tulnud see oleks noorele organismile karm katsumus … aga see selleks.

Igatahes - number kätte ja külge, karge kuid kerge sügisjooksu varustus selga, mõned sõbralikud sõnad erinevate jooksusõpradega ning jooks võis alata.

 

Marju (Villak), käis stardi eel välja plaani, et tema paneb kohe ajama ja siis vaatab mis juhtub. Tehtud-mõeldud, sättisin ennastki jälle 3:30 ja 3:45 tempomeistrite vahele, lootmata, et sellest miskit head tuleb, kuid siiski mõlgutades mõtteid vigade parandusest, no kasvõi 3:45,55. Esimene kilomeeter 4.58, no pole hullu stardijärgne tormakus ei saa arugi veel et liiga tempokalt enda jaoks alustad; teine kilomeeter 5.02, juba parem kuid ikkagi kiire; kolmas 5.00, no mis lahti; neljas 5.17, vat nii on tubli, viies 5.02, jälle; kuues 5.02; seitsmes 5.10, tubli; kaheksas 5.10, no kui aeglasemat ei oska siis ei oska. Väidetav 10km, täis 51.36. 11km post tuleb üllatavalt ruttu, 4.14, vabatahtlikult jookseks ainult 10km jooksul sellises tempot, maratonil ainult kui verekoerad järel ja keegi püssiga ähvardab. (Loodan, et  lõpuks ei selgu, et Tartu Linnamaraton tegelikult lühem oli kui maratoniks tarvilik … kuigi samas jah, ega elektripostid mille külge km.tähiseid riputada täpipealt sobivas kohas ka asu). 12km kell näitab 1.00,48 e. senine kiirus 5.04 min/km. Mõtlesin et no mis parata, tegu on tehtud tuleb vaadata, kaugele sellega jõuab. 17/18km-il püüdsin kinni Marju, hoiatasin teda, et kui ma peaksin ära kukkuma ja haamri saama jääb see tema südametunnistusele (alusetult nagu selgus, oleks pidanud hoopis tänusõnad ütlema inspireeriva motivatsiooni  eest, tänud Marju!).

½ maratoni aeg 1.46,55, olen oma rahvaveteranvahvaspordikarjääri jooksul isegi aeglasemalt ainult ½ maratoni jooksnud, ja omadega täitsa küpse olnud, kuid sedakorda jätkus kerget sammu veel mõned kilomeetrid. See, et see muinaslugu ükskord ka lõppema peaks hakkama tundsin kuskil enne 25km TP-d, reageerisin sellele suisa kahe energiageeli sissesurumisega, peotäie soola ja soolakurgiga ning hakkasin tumedaid pilvi, vihmasadu ja muidu põrgut ootama … keegi pani hoopis tule põlema e. hoolimata kargest sügisilmast olin ikkagi piisavalt kõvasti higistanud ning keha oli nõudnud soola. Märkamatult sai täis 30km vaatasin kella ja mõtlesin et eh, mis sest 3.45-st või 3.39-st unistada, võimalus on 3.35 alla joosta. Tehtud mõeldud, vahepeal piisavalt üle 5.min/km käinud ajad sai mõneks kilomeetriks 4.45-4.50 vastu vahetatud, siis meenus lõputõus hakkasin ennast nii vaimselt kui füüsiliselt selleks ette valmistama. Ja siis see tõus tuligi, meenus kuidas möödunud aastal Inglisillal seistes sai Kaiga, mäest üles rühkijatele, lonkijatele kaasa tuntud ja haletsetud …  ei minul seda vaja ei ole või ma vähemalt ei tunnista seda, e. hambad ristis üritades jooksusammu säilitada jooksingi mäest üles.

 

Sillal sai juba Kaile head nägu teha ja sõrmede, varvaste peal kokku arvutatud, et võimalik oleks saada näiteks aeg 3.33,33.

 

Kuid finišijoon tuli pisut varem aeg 3.32,50, teine pool täpipealt 1min kiiremini 1.45,55. Ehk siis ise- ja hästitehtud, korralikult viimistletud ja vormistatud vigade parandus, isiklikku maratonirekordit sai parandatud nõksa üle 13minni e. 6.1%.

Et siis kuidas ma sellist vigade parandust endale ette valmistasin, eks ikka tubli tööga – kuni Tartu Linna(urka,kolka,tühermaa ja aguli)maratonini kogunes mul kokku 677km-i erineva pikkuse ja ajaga võistluskilomeetrit, viimane maraton e. 42,195km 4nädalat enne Tartut. Ehk siis … no ikka taastumist on vaja, ole sa nii ultra kui tahad, väga tihedalt pikkadel distantsidel ikka võistelda ei ole mõtet ja kes teab, kui oleks SEB-i üldse vahelt ära jätnud, oleks Tartus aeg hoopis 3.2- alanud.

P.S tahan lihtsalt väikese vinjeti korras tähelepanu juhtida II koha saavutanud lätlasele Valdis Nilovs´ile.
Nimelt:
29.09.2013 Berliini maratoni tulemuste hulgas leiame ta 172 realt netoajaga 2.39,26; kuus päeva hiljem 05.10.2013 Tartus, tulemus 2.38,30.
Samas on tegemist ka natuke hullu ultrajooksjaga, kes 24tunniga 208km jooksnud, 100km aga ajaga 7.45.

P.P.S  Tartu Linnamaratoni tulemusi marathon100.com - i peal analüüsides selgub, et 380 Eesti maratoonarist sai isikliku rekordiga sedakorda hakkama 228 ja aasta parima tulemusega suisa 306 ... kas pole mitte meeldiv või küsimusitekitav juhus?