137) Sada kolmkümmendseitse

Lofootide jäine põrgu.

See kõik juhtus juba niivõrd ammu, et keegi seda üldse mäletaks kuid mina mäletan seda ilmselt elu lõpuni kui kõige rängimat katsumust oma elus.

(Miks ma sellest varem ei kirjutanud siis põhjuseks see, et olin vahepeal oma arvutit ja seal olevaid mälestusi täielikult kaotamas ... kuid kui asjatundjad suutsid mõni aeg tagasi arvuti korda teha ... siis ajaloo taastamine on aga siiani pooleli)

Aga tõepoolest Lofootidel leidis aset tõeline jää ja lume põrgu ja seda juuni kuus.

Algas kõik tegelikult hästi, nimelt Bodost Lofootidele - täpsemalt Solvaeri lendamiseks olin tellinud endale eralennuki koos kus olid peale minu kapten, tüürimees ja reisisaatja ning hunnik posti. Kokkuhoidliku lennureisijana lendasin Tallinnast, läbi Oslo ja Bodo nii, et Bodosse jõudsin kõige hilisema lennuga peaaegu et südaööl ja sealt edasi Solvaeri esimese lennuga koos kukelauluga kell 0425. Vahepealsed tunnikesed jalutasin Bodo vaatamisväärsustega ja limpsisin ühe hirmkalli ~7.5eurtsi õlle ühes paljudest väikelinna kõrtsudest, mis terve päeva – e. polaarpäeva lahti olid ok, olid kuni 0430 ja seda ka keset nädalat ja kliente jagus.

Varahommikul (ainsa reisijana nn. postilennul) Solvaeri jõudes karjatasin facebookis, et hea oleks kui rada üle lumiste mäetippude ei läheks aga saatus tahtis teisti.

Kuni motelli sissekirjutamiseni seiklesin Solvaeri kivste kaljude vahel arvates, et kui rajad nõnda raskel maastikul saavad olema on tegu ikka igati hullumeelse ettevõtmisega arvestades, et seda on 50miili e. 80km. Asjad imekauni vaatega motelli ära pannes läksin linna rentisin ringiliikumise kergendamiseks jalgratta, (Mõnes Ida-Euroopa riigis oleks selle hinna eest ehk isegi väiksema auto rentida saanud.) ostsin head ja paremat ja kallist toidukraami millega ennast laadida ja lebasin ja lõdvestusin. Päev enne starti jagati stardimaterjalid stardieelsel hommikul jagati jooksu peakorteri hotellis hommikusööki, pärast mida veeti poolhullud Lofootide Viikingite muuseumisse starti. (Täitsahullud e. 100miili omade start toimus päev varem ja hoopis kaugemal.)

Stardis päike paistis ja kõik oli vinks-vonks rada eriti tähistatud ei olnud sestap pidigi osalejatel oma GPS kaasas olema. Esimesest mäest üles ronides arutlesin endamisi, et kui asjad nii lähevad siis läheb ikka raskeks küll... ja oi-oi läks, sest et esimene mägi ei olnud üldsegi mitte see mida kohalikud ja korraldajad mäeks peaksid. Kuid vaated olid seda võimsamad ... kahjuks segas seda ilu mul nautimast minu kõrgusekartus nii et mereäärsel kaljul turnides hoidsin pingsalt alla mäslevasse laintevoogu vaatamisest vaid keskendusin lühikesele jupikesele kindlale maale enda ees. Mida edasi rada läks seda lumisemaks rajad muutusid. Kuigi need mäed seale ole eriti kõrged siis seda järsemad nad on ja kuna nad asuvad ka niipalju põhjas siis selle 400-600 tõusumeetri peal on võimalik kogeda kogu kunagi geograafia tunnis õpitut, kus tihedam kuusemets asendub, kiduramate puudega siis tuleb ainult sammal ja kivid ja äkitsi ongi su ees lumine tõus mille lõppu ei ole näha.

Tuleb muidugi tunnistada, et mitte kogu rada ei olnud kividel, kaljudel turnimine arvatavasti nii 20km kulges ka külavaheteedel ja rannikuäärsel asfaldil kuid nendel lõikudel tegelesin edasiliikumisega sestap et mägedes olin kohalikega võrreldes ikka täitsa äpu. Mäletan, et raja keskosa lausikumal pinnal püüdsin kinni eesjooksva kaasvõitleja kohaliku naisjooksja Rakeli, isegi tõusust üles minnes suutsin ta enda taga hoida ja seda arvatavasti just seetõttu, et olin keskendunud enda ees olevale tõusule, et mitte alla vaadata, kuid kui hakkas laskumine siis kepsles ta kui talleke mu eest minema. Viimasest mäest hakkasime alla minema peaaegu et koos, tema vast 1/2minutit varem, kuid finishis oli ta tervelt 12minutit minust ees. Lohutuseks endale jäi mu selja taha võistleja, kes oli mu ees eelviimasel lumisel tõusul (see pisike täpike seal pildil) ja kelle ma viimasel kinni püüdsin ja kes omadega ikka täitsa läbi oli. Rajal pilte ma suurt ei teinud viimaste mägedeületuste puhul mõtlesin, et võtan telefoni välja ainult juhuks, kui on tarvis, et korraldajad mulle helikopteri järele saadavad sest et kuigi mu ees olid ligi 100 võistlejat (enamik neist lühikese 24km omad) alla saanud siis kuidas nad seda tegid jäi mulle ja on siiani arusaamatu jah kuid alla ma sain kasutades 6wheel drivingut alustades küünarnukkidest, seljast, tagumikust ja lõpetades jalgadega. Kogu seiklus võttis mul aega 14tundi55minutit mis teeb keskmiseks tempoks 11min08sek/km ning on kõige krdi raskem asi mida ma eales teinud olen ja nii see ka jääb! Aga kuna te nagunii ei usu kui raskse see oli siis vaadake lihtsalt pilte ja minge nende kaunite vaadete ajel kohe 100miili distantsile.

136) Sadakolmkümmend kuus

Mis küll saama hakkab ...

... seda ei tea küll keegi ...

ehk siis, täpsemalt vaatama hakates, et mida peale selle, et see polaarjoone taga toimub peagi ees ootav Arctic Triple Ultra Trail endast kujutab, avastasin teatava üllatusega, et 50miili rajal on tõusu/langusmeeterid +4000 ning möödunud aasta üldvõitjaks tulnud Joanna Zakrzewski läbis raja 10tunni 38minuti ja 27sekundiga ehk läbis kilomeetreid tempoga pisut alla 7.30-ne. Meeste võitjal kulus rajal aga suisa 12tundi 14minutit ja 3sekundit ehk temal kulus kilomeetrile keskmiselt 9minuti ja 7sekundit ... .
Asja veel lähemalt uurides selgus ka põhjus. Nimelt raja 1/2 peal tuleb enam vähem mereäärest tõusta suhteliselt järsult 400meetri peale, et sealt sama järsult alla tulla, et siis varsti jälle 300meetri peale tõusta ja siis kiirelt-kiirelt, kribinal krabinal mäest alla finishisse.
Tasase ja tuulepealse maa pojana pean tunnistama, et kivide ja kaljude otsas ronimine mulle sugugi meeltmööda ei ole, kuid polaarmaratonid ja ultrad enamasti maastikul toimuvad ning maastikud on seal karmid ehk siis miskit ei ole teha, kuid et rada seekord nõnda raske on tulemas pisuke üllatus küll jah.
Kuid egas ma ettevalmistamata sellist asja ette võtma lähe, Tallinn City Trailil sai kõrgusi alistatud küll, kuid hoolimata kõigest näitasid erinevad mõõdikud, et tõusumeetreid kogunes 160meetri alla, nii et loota tuleb õnnele ja vastupidavusele ja sellele et enne 15tunni täistiksumist 74km kaugusele asuvasse viimasesse kontrollipunkti jõuab (lootust vast on kuna kilomeetrile lubataks sellise aja juures pisku üle 12minuti kulutada).
Lisaks sai vahepeal ka maratone joostud ning tundub, et erinevatel aastaaegadel või riikides ... kui Haapsalus ähvardasid sõrmeotsad lõpuks ära külmuda siis Vändras oli noor suvi käes ... kuid see ei ole üldse huvitav. Huvitav saab olema tuleval nädalavahetusel ...

135) Sada kolmkümmendviis

Onu juubel "75"

Teagi kas maraton on tädi või onu, pigem ikka onu. No igastahes on nii, et nädalavahetused mööduvad tänapäeval rohkem maratoniradadel kui suguliste ja hõimlaste sünnipäevadel, juubelitel ja tänu taevale ka matustel. Sedakorda aga oli nii maraton kui juubel üheskoos ehk minu Maratonionu sai "75". Enne starti ennustas Ivar, et jooksen 3.59,43-ga parandasin et 3.58,58-ga sestap et selline oli ka plaan. 

Erinevate jooksusõprade seltskonda katsetades jõudsin finishisse aga hoopistükkis ajaga 3.53,38. Süüdistada selles saab aga Pääskülas erandkorras saada olnud liighead rada, mida vaiksel laupäeval vaikselt kulgedes kõik selleks tegi, et teise pooliku ikka kiiremini saaks tehtud kui esimese. Aga kahjuks ei olnud kõik nii lilleline kui esialgu paistis sest et 9.ring kuidagi eriti raske tundus ükski lihas jalas ei tahtnud eriti liikuda mis ilmselt siiski pisut külma ilma süüks võib ajada, kuid 10.ringi alguses nägin silma nurgast konkurenti lähenemas, nii et ajasin pulsi punasesse ja sammu pikemaks ja kõrgemaks nii et viimane ring jälle jooksu moodi välja paistis.

Ehk siis Pääsküla 14.Rabamaraton ei olnud õnneks üldse mitte selline kui seda oli Otepää-Tartu maraton mis ei tahtnud ega tahtnud kuidagi lõppeda ja arvatavasti oli raskeim 4tunni alistamine mis tehtud on. Ehk siis vaatamata 75-le maratonile ei tule 4tunni alistamine jätkuvalt kui heljudes vaid ikka pingutust nõuab ... aga samas ega üksi asi mis 4tundi kestab või tegevust nõuab kogu aja ka ühtviisi mõnus saa olla ... 

Mis juubel see ilma kartulisalati ja viineripõrsastega oleks.

134) Sada kolmkümmendneli

Kuidas küll aeg lendab ja kuidas ma Pääskülas veelkord 3.58,43-ga maratoni jooksin ja enne seda 3.58,27 ja küll oli tore Rakverest Vinni ja tagasi allatuult lennata ...

Viimasest postitusest on nüüd mõnda eaga möödunud kuid sattigi ei ole muutunud, kõik on endine nii plaanid kui valud ja vaevad.

Alla 4tunni maratone tuleb nüüd kui Vändrast saelaudu eriti armsaks on saanud ajad 3.58,xx sisse. Praeguseks ajaks joostud 73st maratonist olen 9sa jooksnud aega 3.58,xx ning 4 neist Pääskülas. Eks sellele ole ka arusaadav, Pääskülas toimub maratone üsna tihti ning maratoni alla 4tunni jooksmine on praegu üks eesmärkidest sestap et liig palju kiiremini ka ei tahaks joosta kuna kui järgneva vähemkui kahe aastaga on tarvis joosta veel 27maratoni tundub pisut alla 4tunni jooksu tempo üsna mõistlik aga samas ka rahuldust pakkuv.

Hulluks läks asi sedakorda küll Rakvere Talvemaratonil, kui Vinnist Rakvere poole tagasi joostes lisaks allamäele veel korralik tagantuul puhus nii et maratoni teine pool pea 7minutit kiirem tuli.

Samas oli 13.Pääsküla metsa/sambla maraton hoopis teisest puust. Juba Kükametsa pritsumehega soojendusringi tehes tundus sellel liigendatud ja künklikul rajal 5.40 tempo hoidmine kuidagi raskevõitu, mistõttu stardile järgnenud esialgses paanikas ringe pisut kiiremini läbisin kui tarvis oli ... mis aga lõpuks ennast siiski ära tasus kuna viimased ringid õige valusalt ja vaevaliselt läksid nii et üle tüki aja maratoni teine pool suisa üle 2tunni läks, kuid ettejoostud puhver hullemast päästis.

Kuigi raskused 4tunni alistamisel seekordsel Pääsküla maratonil tuleb alternatiivse raja ja nädal varem joostud Rakvere maratoni kaela ajada, unistan ajast kus 4tunni alla jooskmine kergejalgselt ja naeratus näol ära tuleks ... selleks peab vist ennast ainult nii tunduvalt alla 3.15 maratoonariks treenima ... aga see on ju raske ja valus ...

No eks näis kuidas Otepää-Tartu maratonil läheb ...  

133) Sada kolmkümmendkolm

Mis juhtus jaanuaris ehk mida kingid sina Eestile 100 juubeliks.

Jaanuaris juhtus see, et jätkasin oma ristikäiku kinkimaks Eesti 100 juubeliaastaks 100 maratoni. Eks ta nii ju on, et kui midagi teha siis mitte niisama vaid ikka asja pärast. Nii ma siis jooksingi 07. jaanuaril Pääskülas oma 69 maratoni (countdown 31 maratoni). Kõik läks nii nagu planeeritud, esimene ring küll pisut aeglasemalt kui plaanitud, kuid järgmiste ringidega sai korrektuurid sisse viidud nii, et kui 8 ringil pisut raskeks läks oli piisavalt puhvrit, et teekonda talutaval tempol jätkata ja ikkagi alla 4tunni lõpetada.

Järgmine maraton ja mitte ainult sai ette võetud eile s.o 29.jaanuarils Tondiraba jäähallis. III Tondiraba Sisemaratonil ja 6 tunni jooksul. Selleksi jooksuks oli tehtud plaan, ... mis nägi ette järgmist. Maraton 3.45-50-nega siis kuni täistunnini reload, et jätkata viimased 2tundi tempoga 6min/km ja lõpetada 63+km. Põhimõtteliselt nii ka läks v.a see, et alustatud sai pisut kiiremini kui oleks pruukinud (mõned ringid läksid tempos isegi alla 5min/km) kuid siis rahunesin ning 70 maraton (countdown 30 maratoni) alistus ajaga 3.48,10. Reloadiks jagus 12minutit ja 4 ringi ning edasi jätkasin rahulikult plaanitud tempos kuni selja taha ilmus Toomas, kes oli tegemas head sõitu (lubas 70+ ja tegi ka) ning soovis kuni täistunnini rahulikumat tempot et pisut taastuda ja viimaseks tunniks energiat säästa, mis tähendas aga seda, et südametunnistus käskis mul pisut juurde panna ning kilomeetrid kulusid tempos +/-5.30min/km. See 40 minutiline planeerimata tempotõus tõi kaasa selle, et varaba alla märkamatult tekkinud vill plahvatas ja põlved hakkasid tõsiselt tuld välja lööma, kuid ettejoostud puhver lubas vahepeal tempo ka +6min/km lasta ja ikkagi planeeritud tulemuse ehk 63,67 km-ga lõpetada.

Mis siis jaanuari kokkuvõtteks öelda ... aga seda, et tore on kui kõik läheb plaani päraselt ... aga kurb on see, et ennast meeldivalt üllatada ei suutnud, et 4tunni alistamine maratonis ikkagi mitte nii kergelt ei tule kui soobiks, tahks nagu heljuda raja kohal ja viimaseid kilomeetreid mitte punnitada ... .

132) Sada kolmkümmendkaks

Viimasest-Ööst Vana-aastani.

Ehheei ja pirrakki ... needus on murtud ning järgmise aastavahetuse saan pidada normaalsete inimeste seltsis normaalselt aastavahetust vastu võttes ... saan hakata kell 1200 õlut ja siidrit ja šampanjat jooma ... või mida need normaalsed inimesed aastavahetusel joovad ja kui nad mind veel aastavahetuseks külla kutsuvad või tulevad, noh sestap et 7 aasta jooksul on nende usk minu normaalsusesse kõikuma löönud ja viimastel aastatel ei olegi nad enam aastavahetuse pidamisest minuga juttu teinud ... seetõttu sai antud lubadus, et kui üle 100km ära tuleb hakkan normaalseks ... ja pärast 98km ja 94km see lõpuks ka õnnestus!!!

Jooks ise kulges esimesed 9tundi rahulikus ja sõbralikus vaimu ja keha koostöös, esimesel kolmel tunnil 9km/tunnis vahepeal kerge reload ja tankimine kuni 6tunniga enam-vähem 53km koos ning edasi võis juba pisut laisklema hakta kuniks sellest enam miskt välja ei tulnud ning viimases 3tundi ikkagist valus ja väsitav oli. Viimasel 20 minutil oli valida kas 2km 20minutiga või 3km. Valisin valusma variandi, lootuses et ehk see üks lisakilomeeter lubab mul ka ülejärgmise aastavahatuse mujal kui jooksurajal veeta ... no vaatame mis juhtub.

Jutustamata on veel ka Vana-aasta jooksu maratonist. Kuna see-aasta kontori võistkonda kokku ei saanud olin oma valikutes vaba ja alustasin rahuliku sub 4tunni graafikus ehk siis esimesed kaks ringi pisut alla 48minuti. Kolmanda ringi olin planeerinud pisut kiirema, et viimasel kahel ringil ei peaks 4tunni alistmiseks eriti pingutama vaid saaks rahulikult jooksu nautida ... aga aga siis läksid asjad käest pulsi tõustes tabas mind vististi runners high ning hakkasin mõtlema mitte iseendast vaid sellest kui paljudest juba mööda olen saanud ja kuidas kõik see hea töö raisku läheb mis tehtud ... jne jne mistõttu pika rahuliku ja iseloomu kasvatava treeningu asemel hoopistükkis tont teab mis välja tuli ehk siis iseloom mis ultrajooksjale äärmisel vajalik jäi seekord jällegi kasvatamata ... aga nagu eelpool oli näha suurt kahju sellest ei sündinud.

 

Nüüd on käes juba uus aasta uued plaanid ehk heidan mõne aja pärast pilgu ka sellele mis 2016aastal Eesti ultrajooksu maailmas põnevat ka sündis ... ja sündis ju paljutki.

131) Sada kokmkümmed üks

Taas käivitunud,

… kui pärast novembrilõpu Pääsküla maratoni ja isegi selle ajal tuli must masendus peale, siis tegelikult nagu välja tuleb annab kõike paari õige treeninguga parandada. Nii et kui Vändra Talvemaratoni pühapäevasel päeval esimesi kilomeetreid mõõtsin oli vastupidiselt Pääskülale tükk tegemist, et piisavalt aeglaselt (mõeledes 4tunni alistamisele) teele minna, ikka ja jälle avastasin ennast „tormamas“ 5.20-15min/km, lõpuks lõin käega ja vaatasin mis juhtub … ega suurt miskit ei juhtunudki kui et ainult 2 ½ ringi pärast tundsin, et kaua see tormamine enam kesta ei või, kuid üks geel ja tops Coca-colat pani lambi jälle põlema nii, et olles 4ringi korraks rahulikumalt võtnud, sain viimaseks 1 ½ ringiks motivatsiooni Kanna Petsilt, kes kahesuunalisel lõigul vastu joostes ennast kinni püüda käskis. Sellest piisas selleks, et tempo ei langenud ka viimasel ringil … kuid rada sai enne otsa nii et minu ja Peetri maratonitempo võimekuse vahe on, - kaks  maratoni, tantsupidu ja raske hommik, siis saan ta peaaegu kätte.

Mis siis sellest kõigest noortel õppida ja vanadel meenutada, aga seda, et jooksuvormi säilitamiseks ei ole miskit muud teha kui järjepidev treening ning puhkepausid isegi kui need on tehtud pärast 24tunni jookse, ei peaks olema kuu pikkused vast ehk paar nädalat võiks rahulikumalt võtta … aga kui paus on ikka pikemaks veninud, ei ole hullu paar nädalat läbimõeldud ja spetsiaaltreeninguid ning vorm on pea et taastunud, arvestades seda, et Vändras joostu oli mu selle aasta kiiruselt kolmas maraton … kuigi jah sel aastal üritasin joosta ainult kaks kiiret maratoni, ülejäänud olid pikad aeroobsed treeningud eesmärgiga alla 4tunni.

Sel aastal ootab ees veel kaks jooksu, Vana-aasta maraton ja VÖU, loodame et neiski seatud eesmärgid täituvad.