48) nelikümmend kaheksa

Mis juhtus Haanjas?

No mis seal ikka juhtus, lihtsalt harjutasin katkestamist reaalses võistlussituatsioonis. Olles ära jooksnud 1/3 distantsist e. 33,3km-i oli tunne selline, nagu oleks 100km koos, mõtlesin et kui kõnnin ühe ringi et ehk läheb paremaks -  aga ei läinud mitte ja nii saigi otsustatud, et kõnnin ringikese veel et saaks ultra distantsi kokku ja meenutuseks ja hoiatuseks diplomigi. Et siis 46,2km ajaga 6.31,13. Ja tore on, et ilmastiku olud ja nendest tingitud pea kahepäevane teekond Haanjasse vabanduseks varnast võtta oli, palju hullem oleks olnud kui kenal kargel sügispäeval selline asi juhtunuks.

Aga kui kõik ausalt ära rääkida siis rippus Haanja 100-l osalemine juuksekarva otsas, sest et kui kell 1600 paiku tööjuurest Auna tänavalt sõitma hakkasin ja enam vähem kella 1730 paiku alles Ülemiste ristmikule jõudsin ning Tartu maantee alguse ummikut nägin otsustasin, et Haanjasse ma küll kuidagi ei jõua. Varem Haanja poole teele asunud isa Vennikas, kellelt teeolude kohta  küsisin, kiitis et Tartu maanteel saab sõita küll – ei tahtnud teda uskuda. Parkisin auto Ülemiste parklasse ja läksin kaubavalikuga tutvuma, mõne aja pärast keskusest väljudes vaatasin, et autod juba enam-vähem liiguvad et lähen ja proovin mina ka. Proovisin kuni Jürini, siis enam ei viitsinud keerasin ringteele ja kodupoole, koju jõudmine võttis 2tundi aega. Vaikselt tasaselt ummikus istudes ja elu üle järgi mõeldes otsustasin, et kui iseseisvalt ilma äratuskella abita enne 0200 öösel üles tõusen siis lähen ja proovin uuesti Haanjasse jõuda, ärkasingi ja proovisin. Sõidumõnusid nautides ja kilomeetreid lugedes ja tunde arvestades otsustasin, et kui kella 0400 hommikul Põltsamaa risti jõuan, mida kohalikud Puhu ristiks kutsuvad siis jõuan ka Haanjasse, kui ei siis lähen keeran ennast Kai korteri uksemati pele kerra ja magan kuni hommikuni. Puhu/Põltsamaa ristist kihutasin 80km/h läbi enam-vähem täpselt kell 0400. Haanjasse jõudsin 0620 paiku. Number kätte ja paar sõna klubikaaslastega ning 0715 anti start  rajale, sest ilmastikuolud mõjutasid kõiki, hilisem III koha mees olla teelt välja sõitnud 200m enne stardipaika.

Sügishommikupimedus ei paljastanud sugugi mitte kohe ees ootavat jää- ja mudarallit kuid teisel 6,6km ringil tabas mind deja-vu kevadise Täby Extreme Ultraga, kus 14. aprillil olid samuti ootamatult saabunud jõulud. Ei maitsend see jooks mulle sugugi mitte, kus muda ei olnud oli jää, kui oli muda siis oli teda iga ringiga aina rohkem ja rohkem, jalad said märjaks ja  … keha andis mõistusele mingil hetkel siis mõista, et mõistusel on vaja koju tulla, mis tuligi … saunas oli mõnus ja soe, kanapraad ja õlu maitsesid ka head, elu oli lill. Tagasiteel karistasin ennast alla-andmise eest tavalise kabanossiga, muidu oleks kaheraudsega ennast premeerinud. Soe tuba, kuum tee ja perenaine tasane Lilleveres panid raskele seiklusele sooja punkti.