Happy-happy joy joy, happy-happy joy,
ehk Vana-aasta teatemaraton. Konkurentsiameti jooksutiimi moodustamisega
sai alustatud koheselt kui nupuke teatemaratonist Stamina lehele riputati.
Paar/kolm /neli aastat on amet saatnud osalised Satmina jooksu/kõnni sarjale,
nii et mööduval aastal suisa 4 tiimi väljas oli … 8,44 km talvekülmas tundus
aga arvatavasti liialt hirmutav, mistõttu kolmanda korruse kabinette mööda
käies õnnestus meelituste ja ähvardustega 5-ne kamp hädavaevu kokku saada, kus
minu osaks siis esimese etapi läbimine ja teistele ülejäänud neli etappi ehk
33,75 km. Motivatsioonipaketina pakkusin välja kohupiimatordi juhuks, kui
võistkond mulle kas ära teeb või siis aja alla 4tunni saab.
Võistlusnädala alguseks sai võistkonna liikmetele laiali
saadetud ülesanded mida igaühel siis rajal täita tuleb, kellele ring üle
50minni kellal alla 50minni vastavalt võimetele, millest ülevaade tänu iga
esmaspäevastele ühistele jooksutreeningutele või jooksukarjääri jälgimisele mul
tekkinud oli. Vastuseks sai haleda ja härda kisa ning otsuse tort endale ise
ära osta hoolimata sellest mis tulemus tuleb ja üleüldse võiks ma inimeste
kiusamise ja neile pingete peale panemise ära lõpetada kuna jooks see on chill.
Anti teada ka neid tabanud külmetustest, meelekindluse kadumisest jne. jne. Ei
aidanud usu tugevdamisele ja jõuluime sündimisele kaasa ka mu lubadus neile
jooksurajal jänest teha …
Igastahes 20.detsembril läbi vihma ja jõulutulede säras
Vana-aasta ja Teatemaratonile sõites arvutasin välja, et pean suurema puhvri
kui esialgu planeeritud esimese etapiga sisse jooksma, kuid samas peaks nõnda
palju jõudu ikka alles jätma, et lõpuni vastu pidada ja endalegi eesmärgiks
seatud aeg alla 4tunni kätte saada … .
Tehtud -mõeldud esimene ring lendas kut
linnutiivul aeg 40.54, vahetusalas kiip üle-antud sai teise vahetuse jooksja
Iffiga püstitatud eesmärkide poole rühkima hakata,
Foto: Sportfoto.ee
vahetusalasse jõudes olime
Iffiga esialgset plaanist täpselt 1minutiga ees … kuid siis kuid siis … kett
katkes ning pidin üksinda teele asuma. Olles eelmise ringi küll pisut
aeglasemas tempos läbinud kui tavaliselt võisin kolmanda ringi ettejookstud
puhvri tõttu võtta samuti rahulikult, kuid mitte nõnda rahulikult kui oleks
seda kolmandale vahetusele tempot tehes teinud. Mistõttu neljanda ringi alguseks
oli minu isiklik puhver juba piisavalt suureks kasvanud, et mitte muretseda
lihastesse kogunenud raskuse pärast vaid üritasin arvutada kas tiim
kohupiimatordi ikka välja suudab võidelda kuna vahetusalas olin rõõmusõnumit
kuulda saanud, et kolmas vahetus on küll väikse viivitusega kuid siiski teele
läinud. Viienda ringi lõpuks andis esimese ringi meeletus endas juba nõnda
palju tunda, et vaatasin et päris kõndima ei hakka, aeg ajalt selja taha
vaadates tundus ja ei tundunud eemalt paistmas tiimi ankrunaine kuid kindel
selles ei olnud kuni siis finishijoont ületades ta tuli ja sekundiga mööda
pani, olles oma etapi jooksnud pea 4minutit kiiremini kui arvata oskasin. Kuid
eks sellel ole ka oma põhjus kuna tegemist iseseisvalt treenijaga kelle
arengule pole nõnda tihedalt silma saanud peal hoida kui ülejäänud kolmel
hoolealusel. Kui kõik oleks läinud nii kui peab oleks ma tiimilt tegelikult haledalt tappa saanud, kuna kolmanda vahetuse tagasilöögile vaatamata jooksid kõik enam-vähem nõnda nagu neile plaan ette nägi v.a siis viimane vahetus, kes kastanid tulest lõplikult välja tõi.
Foto: Ivo Jaama
Lõpp hea kõik hea! Tordid söödud, jalad terved!
No comments:
Post a Comment