EM-i eelõhtul.
Niivõrd sihipäratut, kuid samas puhtalt sisetunde ja muidu tunde järgi toimunud ettevalmistust aasta tähtsamaks stardiks e. 24tunni EM-iks pole ma veel teinud. Tunde järgi trenni tegemises ei ole ju iseenesest miskit halba, aint et enamus ajast oli tunne halb aeg-ajalt ka natuke parem kui halb, kuid oli ka paremaid päevi. Kõik sai alguse sellest, kui 9päeva pärast Iisaku 24tunni jooksu Saadjärvel ei suutnud end tagasi hoida ja jooksulustil ennast kaasa haarata lasin, nii et juba armistuma hakanud liha ja kõõlused uuesti ja valusamalt puruks sai kisutud. Nii et ajal kui oleks pidanud erialatreeningutega pihta hakkama pidin jälgima hoopis seda kas ja kuidas kuskilt uuesti valutama või kiskuma on hakanud ... ja tavaliselt miskit ikka kuskilt tunda andis oli see siis üks või teine kannakõõlus ehk kangeks tõmbuvad sääremarjad või müosiidi sarnased valuhood erinevates lihastes. ... igastahes erialaseid treeninguid sai improviseeritud vaid kolm.
Esimeseks selliseks oli SEB-i ultranädalavahetus, kus laupäeval sai nii kiiresti kui kannatas 10km joostud ning pühapäeval maraton. Eesmärgiks oli laupäevase jooksuga end võimalikult palju ära kurnata et siis pühapäeval väsimuse ja ehk lihasvalu pealt maraton teha. Maratonigi olin planeerinud jagada nelja ossa, kus alustan rahulikult tiksudes 6min/km kuni 10km, siis kiirendada pulss punasessse nii et 1/2 peal alla kahe tunni olla ja jätkata sealt nii et lõpuks siis maratoni aeg alla 4tunni saaks. 4tunni alistamine õnnestus, kuid viimane 10km lõik mis oli ettenähtud kiirenevas tempos jooksmisena kujunes hoopis tempo säilitamise nimel meeletult pingutamiseks ilma igasuguse võimaluseta kiirenduseks.
Teisena sai ette võetud Saku Sügisjooksu maratonidistants. Sellestki kujundasin pikemat sorti spordipäeva. Alustasin 20k rattasõiduga suvilast Sakku. Maratoni olin sarnaselt SEB-ilegi plaaninud neljaks jagada. Rahulik esimene 10km kujunes meeldivaks nagu arvata võib, kiirendus kuni 1/2 maani tunud samuti libedalt minevat, lusti jätkus kuni 32km-ni, kus mind tabas täiesti ettekavatsemata haamer nii et üle paljude aastate maratonis neil vähestel Saku raja tõusuosadel kõnni peale üle sai mindud.
Kolmandaks sai pikem spordipäev tehtud Rabajooksu ajal, kus sai rahulikult suvilast stardipaika sörgitud, põhistardi Rabajooksu ring täiega pandud, kerge taastav ring veel otsagi ning siis tagasi maale ... tulemuseks oli jällegi see, et tagasitee tunduvalt rohkem aega võttis kui hommikune kohalejõudmine ei suutnud selgi korral vastu seista kiusatusele tõusud kõndides võtta.
Kokkuvõtteks võib öelda, et miskit füüsilsit kasu mu eksperimendid ilmselgelt ei andnud, kuid kinnitasid ennegi teada olevat tõsiasja, et kui pulsi punasesse, piimhappe lihasesse oled ajanud siis ei paku ei tempo langetamine ega taktikaline kõndiminegi miskit leevendust ainuke millest mõtled on see, et küll oleks tore kui see kõik läbi saaks, istuks lihtsalt maha ja puhkaks, võtaks ühe õlle või midagi ... . Ehk siis vanadele meenutuseks ja noortele õpetuseks tuleks öelda, et nii nagu haigustegagi on haamrit mõistlikum ennetada. Nii haamri kui haiguste ennetamine nõuab muidugi teatud enesedistsipliini, mõistlikku käitumist ... jne jne.
Kuid kes teab milleks kõik kasulik on, järsku ei ole IIsaku jaoks tehtud treeningud veel lahtunud ning Albis on rohkem õnne ja eesmärk saab täidetud.
Niivõrd sihipäratut, kuid samas puhtalt sisetunde ja muidu tunde järgi toimunud ettevalmistust aasta tähtsamaks stardiks e. 24tunni EM-iks pole ma veel teinud. Tunde järgi trenni tegemises ei ole ju iseenesest miskit halba, aint et enamus ajast oli tunne halb aeg-ajalt ka natuke parem kui halb, kuid oli ka paremaid päevi. Kõik sai alguse sellest, kui 9päeva pärast Iisaku 24tunni jooksu Saadjärvel ei suutnud end tagasi hoida ja jooksulustil ennast kaasa haarata lasin, nii et juba armistuma hakanud liha ja kõõlused uuesti ja valusamalt puruks sai kisutud. Nii et ajal kui oleks pidanud erialatreeningutega pihta hakkama pidin jälgima hoopis seda kas ja kuidas kuskilt uuesti valutama või kiskuma on hakanud ... ja tavaliselt miskit ikka kuskilt tunda andis oli see siis üks või teine kannakõõlus ehk kangeks tõmbuvad sääremarjad või müosiidi sarnased valuhood erinevates lihastes. ... igastahes erialaseid treeninguid sai improviseeritud vaid kolm.
Esimeseks selliseks oli SEB-i ultranädalavahetus, kus laupäeval sai nii kiiresti kui kannatas 10km joostud ning pühapäeval maraton. Eesmärgiks oli laupäevase jooksuga end võimalikult palju ära kurnata et siis pühapäeval väsimuse ja ehk lihasvalu pealt maraton teha. Maratonigi olin planeerinud jagada nelja ossa, kus alustan rahulikult tiksudes 6min/km kuni 10km, siis kiirendada pulss punasessse nii et 1/2 peal alla kahe tunni olla ja jätkata sealt nii et lõpuks siis maratoni aeg alla 4tunni saaks. 4tunni alistamine õnnestus, kuid viimane 10km lõik mis oli ettenähtud kiirenevas tempos jooksmisena kujunes hoopis tempo säilitamise nimel meeletult pingutamiseks ilma igasuguse võimaluseta kiirenduseks.
Teisena sai ette võetud Saku Sügisjooksu maratonidistants. Sellestki kujundasin pikemat sorti spordipäeva. Alustasin 20k rattasõiduga suvilast Sakku. Maratoni olin sarnaselt SEB-ilegi plaaninud neljaks jagada. Rahulik esimene 10km kujunes meeldivaks nagu arvata võib, kiirendus kuni 1/2 maani tunud samuti libedalt minevat, lusti jätkus kuni 32km-ni, kus mind tabas täiesti ettekavatsemata haamer nii et üle paljude aastate maratonis neil vähestel Saku raja tõusuosadel kõnni peale üle sai mindud.
Kolmandaks sai pikem spordipäev tehtud Rabajooksu ajal, kus sai rahulikult suvilast stardipaika sörgitud, põhistardi Rabajooksu ring täiega pandud, kerge taastav ring veel otsagi ning siis tagasi maale ... tulemuseks oli jällegi see, et tagasitee tunduvalt rohkem aega võttis kui hommikune kohalejõudmine ei suutnud selgi korral vastu seista kiusatusele tõusud kõndides võtta.
Kokkuvõtteks võib öelda, et miskit füüsilsit kasu mu eksperimendid ilmselgelt ei andnud, kuid kinnitasid ennegi teada olevat tõsiasja, et kui pulsi punasesse, piimhappe lihasesse oled ajanud siis ei paku ei tempo langetamine ega taktikaline kõndiminegi miskit leevendust ainuke millest mõtled on see, et küll oleks tore kui see kõik läbi saaks, istuks lihtsalt maha ja puhkaks, võtaks ühe õlle või midagi ... . Ehk siis vanadele meenutuseks ja noortele õpetuseks tuleks öelda, et nii nagu haigustegagi on haamrit mõistlikum ennetada. Nii haamri kui haiguste ennetamine nõuab muidugi teatud enesedistsipliini, mõistlikku käitumist ... jne jne.
Kuid kes teab milleks kõik kasulik on, järsku ei ole IIsaku jaoks tehtud treeningud veel lahtunud ning Albis on rohkem õnne ja eesmärk saab täidetud.
Tšempionide eine Albi 24h EM-i eelõhtul, maitses päris hea lõppkokkuvõttes.
No comments:
Post a Comment